Filmiveebi lugejate küsimustele vastas noor Eesti filmilavastaja Tanel Toom, kes on oma karjääri jooksul võitnud nii tudengi-Oscari kui ka kandideerinud lühifilmi Oscarile.

Millest tärkas Su huvi filmikunsti vastu?
Sellega on naljakas lugu. Mäletan, et mulle on alati väga meeldinud filme vaadata, kuid väiksena polnud mul õrna aimugi, et ma võiksin seda ka ise teha või, et seda on võimalik üldse kusagil õppida. Või et keegi neid üldse tegelikult teeb! See tundus midagi nii suurt ja maagilist ja kättesaamatut, et ma ei mõelnudki selle peale. Tahtsin saada hoopis meremeheks või näitlejaks. Siis aga tõi isa kusagilt välismaalt videokaamera ja üks esimesi asju, mis ma sellega kokku keerasin, oli muusikavideo oma kassist. Aasta oli 97 ja lugu oli The Prodigy “Smack My Bitch Up”. Kusjuures minu unofficial videoüllitis sündis enne kui kurikuulus Jonas Åkerlundi official versiooni. Minu oma oli muidugi parem.
Kuigi päris filmitegemisest ma siis veel ei mõelnud, sai mingi seeme selle videoga kusagile minusse istutatud. Niiet võin vist ikkagi kõiges oma kadunud kassi süüdistada.
Kui pärast keskkooli läksin Pedasse (praegune Tallinna Ülikool) filmi õppima, siis tundus see kuidagi väga loogilise sammuna.

Mida näed end tegemas 30-40 aasta pärast? Kuhu loodad pürgida? Mida ootad oma tulevikult?
No ma loodan, et 40- aasta pärast teen ehk ikka filme. Ma ei teagi, et kas nüüd on mingi koht või punkt, kuhu loodan pürgida. Väga loodan hoida seda, et ka 30-40 aasta pärast teen ainult selliseid filme, mida ma tõesti tahan teha. See tundub küll loomulik ja loogiline, kuid tegelikult ei ole see suures filmitööstuses kaugeltki nii lihtne.

Mis staadiumis oled hetkel enda esimese täispika filmiga "Must jää"? Kas näitlejad on välja valitud?
Hetkeseisuga on üldse kahtlane, kas "Black Ice" kunagi ilmavalgust näebki. Filmitegemine on üks pidev probleemidega kokku põrkamine ja selle filmi produtsentidel oli neid selle projektiga seoses nii palju, et hetkel on kogu projekt peatatud. Ülejäänud kaks täispikka filmi, mis mul arenduses, liiguvad aga ilusti edasi.

Mis oli sinu eelmise aasta lemmikfilm?
Päris palju häid filme oli tegelikult. Ma arvan, et ühte kindlat lemmikut mul eelmisest aastast pole, kuid kindlasti kuuluks mu top 10sse Inarritu "Biutiful" ja Fincheri "The Social Network".

Mis teeb heast filmist hea filmi? Kas suudad nautida filmivaatamist või kipud teost hindama lavastaja pilguga, mida ise saaks teistmoodi ja paremini teha?
Jah, eks see ole sügavalt subjektiivne asi. "Normaalse" pilguga ma ammu enam filmi vaadata ei suuda. Lisaks loole läheb hulk tähelepanu konkreetsete filmi elementide vaatamiseks: alustades kaamera nurkadest lõpetades montaazhi ja heli ja muusikaga. Normaalne "rikkumata" kinokülastaja neid asju nii palju ei jälgi. Kõige aluseks on ikka lugu ja stsenaarium - kas need mind kõnetavad või mitte. See on alati kõige tähtsam. Kui aga lugu on hea, kuid tehniliselt on film väga nõrgalt teostatud, siis kannatab see minu jaoks kindlasti rohkem kui mõne teise inimese jaoks. Ka hea loo võib halva rezhii või kaamera- või näitlejatööga täiesti ära rikkuda.

Aga see, et ma filmi režisööri pilguga jälgin, ei tähenda absoluutselt seda, et ma filmivaatamist vähem naudiksin. Pigem vastupidi - kui mingi kaamera liikumine või muusika kasutus või montaazhilõige või väike geniaalne lavastuslik - või filmitehniline detail on hästi teostatud, siis seda rohkem õhinas ma olen ja seda rohkem mulle see film meeldib. Varem ma neid “koostisosasid” ei märganud, ei osanud märgata. Ja nii ongi, normaalne inimene neid ei näe ja ei peagi nägema. Täpselt samamoodi vaatab näiteks sisearhitekt igat ruumi, millesse ta siseneb, teistuguse pilguga kui inimene, kes ei ole sisearhitekt. Või kui kokk sööb kellegi teise keedetud suppi. Raske on seda rezhissööri või kokka või arhitekti endas välja lülitada, kui sa see oled. Kusjuures, tegelikult on vahe ainult selles, et kui mulle film näiteks ei meeldi, siis ma oskan põhjendada, miks ja mis mulle selles ei meeldi. Tavavaataja ütleb lihtsalt, et ei meeldinud. Ja kui küsid miks, siis tuleb sealt pärast pausi „ No lihtsalt. Igav oli“. Ma oskan võib-olla öelda, mis selle filmi igavaks tegi.

Mis on su lemmikžanr või täpsemalt öeldes, siis millises žanris tunned end kõige mugavamalt?
Ma ei ütleks, et mul on mingi üks lemmikžanr, aga on žanre, mis on südamelähedasemad kui mõned teised. Näiteks ma ei usu, et ma lähiajal mõnda romantilist komöödiat hakkaks lavastama... Kui ma ise filmi teen, siis kindlasti ei vali ma kõigepealt žanrit, milles ma seda tegema hakkan, vaid valin loo, mis dikteerib žanri. Ehk siis minu kui režissööri ülesanne on selle loo jutustamiseks leida õige žanr. Kui mingi lugu mulle väga meeldib ja see töötab kõige paremini komöödia žanris, siis sellest tuleks ka komöödia - kui see töötab paremini õudusfilmina, siis sellest tuleks ka õudusfilm.
Tõsi, siiani on mu filmid pigem tumedad olnud, ise armastan öelda, et mulle meeldib "dark with a heart". Tume ja valus draama või psühholoogiline thriller.

Kusagil seal tunnen end ka kõige mugavamalt. Samas... meeldib mulle tihti ka žanreid segada, näiteks thrillerisse komöödiaelemente sisse pikkida. Lihtsalt ühte tumedat monotoonset rida ei viitsi keegi vaadata. Kaasaarvatud ma ise.
Filmid, mida ma hetkel arendan, on näites kõik erinevas žanris – sci-fi psühholoogiline thriller, komöödiaelementidega tume draama ja üks puhas komöödia. Niiet, jah, long story short: kõik oleneb loost, žanrivalik tuleb pärast seda.

Kas kavatsed võimaluse korral ka Eestis filmi lavastada?
Kindlasti. Seda mõtet pole ma kunagi maha matnud. Eestiga on lihtsalt minu jaoks nii, et kui ma siin filmi tegema hakkan, siis peab sellel olema põhjus - see lugu PEAB olema niivõrd eesti lugu, et seda ei saaks ja ei tohiks kusagil mujal teha.
Üks selline lugu ja mõte mul ka juba on...

Jüri Sillarti mälestuseks küsin sult ta lemmikküsimuse: mis on sinu arust film?
Jüri vastaks, et film on unenägu. Ja ma ei vaidleks talle vastu.

Kuidas sattusid väljamaale õppima ja palju(mida) see sulle juurde on andndud?
Kui ma Eestis filmi õppisin, siis juba õpingute ajal tekkis tunne, et tahaksin kindlasti Inglismaale NFTS’i (National Film and Television School) edasi õppima minna. See aga oli rohkem selline unistus, sest kooli sisse saada on väga raske, eriti rezhissööridel puhul, kus konkurents on kõige suurem. Aga ma ikkagi proovisin ja teisel katsel sain ka sisse. 2008 alustasin seal oma õpinguid ja 2010 lõpetasin. Mida see mulle juurde on andnud? Ma arvan, et seda on raske sõnadesse panna, sest seda kõike on niivõrd palju. Lisaks spetsiifilistele oskustele, mida õppisin, avastasin palju asju endas, mida ma varem ei teadnud – kasvõi seda, et võin teha filmi ükskõik, mis žanris. Varem arvasin, et olen selline ja selline režissöör, kes teeb selliseid ja selliseid filme. Seal avastasin, et ei – võin teha täpselt selliseid ja nii erinevaid filme kui ma tahan. Lihtne on kusagile oma „vakku“ kinni jääda ja arvata, et see ongi sinu „tee“. Inglismaal sain aru, et võib künda ka väljaspool oma vagu. Jah, loomulikult on mul ikkagi oma maitse ja stiil, aga ma võin ja oskan seda lõhkuda kui ma tahan. Seda ei osanud ma varem teha. Samuti räägiti NFTS´is asjadest, mida eesti filmikoolis ei puudutatud poole sõnagagi. Need tundusid kaks erinevat maailma.

Kas Avid või Final Cut ja miks?
Minu jaoks kindlasti Avid. Sellega alustasin ja olen sellega lihtsalt harjunud. Muideks, Avid on kirjutatud monteerijate poolt, Final Cut Pro programmeerijate poolt, see ütleb nii mõndagi ja ka võib-olla üks põhjuseid, mis 80% täispikkadest filmidest monteeritakse Avidil. Samas on see üks suht mõttetu vaidlus, sest mis vahet seal lõpuks on, millega sa oma filmi monteerid -kui asi ekraanile jõuab, siis ei näe keegi, on see lõigatud Avidis, Final Cut'is, Premiere'is või Windows Movie Makeris. Programm on vaid töö vahend, mis ei tee sinu eest filmi ära – vahet pole mis värvi labidaga sa kraavi kaevad, peaasi, et see kaevatud saaks. Ja seda labidat pead käes hoidma ikkagi sina. Igaüks peaks monteerima selles programmis, milles ta end mugavalt tunneb. Minu jaoks on see Avid.

Kas sa pigem hindad Euroopa filmitoodangut või on sulle südamelähedasem Hollywood?
Ma ei hinda ei filme selle järgi, kas see on tehtud Euroopas või Hollywoodis. Hindan selle järgi, kas see lugu mind kõnetab või mitte. Häid ja halbu filme tehakse sama palju nii Hollywoodis kui ka Euroopas. Hea filmi puhul ei ole absoluutselt oluline, kus ta tehtud on.

Mis mulje jättis Oscarigaala?
Väga võimsa mulje – kogu asi on väga täpselt lavastatud ja eelnevalt läbi harjutatud. Kui üle 70 miljoni inimese üle kogu planeedi seda telekast vaatab, siis ei saa liigselt kohapeal improviseerida. Ehk kõige sügavama mulje jättiski tehniline läbimõeldus murdosa sekundi täpsusega, kuidas keegi meeskonnast ei saa endale lubada ühtegi viga. Nojah – ja toit oli ka veidi parem, kui mu viimasel sünnipäeval.

Toimetas: Kaido
10. november 2011, kell 11:12