Whiplash

[Soprano]

Whiplash
Whiplash (2014)

Ambitsioonikas noor džässtrummar Andrew Neyman (Miles Teller) õpib mainekas konservatooriumis, janunedes olla parimatest parim. Terence Fletcher (J.K. Simmons) on pedagoog, kes on tuntud nii oma akadeemilise võimekuse kui ka küsitavalt tooreste meetodite poolest. Fletcher avastab Andrew talendi ning kutsub püüdliku õpilase oma elitaarsesse džässansamblisse. Andrew püüdlus saavutada täiuslikkus eskaleerub märkamatult kinnisideeks, samal ajal kui halastamatu õpetaja poisi võimete piire otsib ning ta murdumise äärele viib.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Puudutas südant ja hinge, jääb mõneks ajaks mälusoppidesse.
Intensiivne värk.
Arvustus

[tony montana]

ma polnud isegi treilat enne näinud,nii et hakkasin vaatama täiesti puhta lehena.ja ohhhohh... ütleks ,et pauk tuli sealt kust poleks osanud oodata.suurepärane film,näitlejatööd,ope,ressa,montaazh,jazz...exquisite.peale vaatamist umbes kell 3.00 läksin ja tegin närviliselt kaks sigaretti selle kõige peale. ja vaatasin veelkord lõpustseeni,mis kestis 20 minti .3 korda.ilmselt üks parematest musafilmidest ,mis ever on tehtud. väga jõuline ja intensiivne. raw power.

[Forzelius]

Mäletan, et kui Oz'i finalet vaatasin ühes BFMi loengus, oli karp umbes tund aega lahti. Sest see oli nii halb. Nii halb kokkuvõte ühest väga heast seriaalist, mis mingil hetkel liikus kursil saamaks mu lemmikseriaaliks läbi aegade. Seekordne reaktsioon oli kardinaalselt vastupidine. Ei mäleta (filmiveebi kroonikud teevad Hungeri arvelt nüüd kindlasti nalja) mil peale sulgudes mainitud filmi vaatamist oleks enne tänaeilset viimasti nii kaua lihtsalt pahviks löödud olnud.
See, mida ma 107 minuti vältel tunnistasin, võlus mind rohkem kui ükski film viimase (vähemalt) 5 aasta jooksul. Ilmselt rikun nii mõnegi filmielamuse ära siin sellele ülevoolavat kiitust jagades, kuid tough shit. Intensiivne kui ühe sõnaga. Kummitavalt jõuline ning energiat tulvil karakterieepos, säilitades mingil kujul minimalismi. JK Simmonsi ja Miles Telleri keemia oli võimas.
Kõige rohkem, my God, jahmatas mind stseen jazziklubis, kus justkui vaatajale sisseraiutud arusaamad tegelastest visati kümneks minutiks täiesti aknast välja. Ma pole säärast käsitlemist mitte kunagi näinud. Täielik reboot. See oli sürreaalne kogemus, mida ma oskaksin võrrelda ainult Matrix Revolutionsist meelde jäänud stseeniga, kus Neo ja Trinity väga sandis olukorras, masinatega võideldes kogu sellest tormisest surmast pilve peale tõusevad ja päikest ning sinist taevast näevad. Whiplashi nö intermission oli midagi samasugust.
Põhiliseks jutupunktiks jääb minu jaoks Fletcheri tegelase motivatsioon ja eesmärk. Kas ta oli tõesti terve aja kontrolli all ja teadis täpselt, mida ta teeb või oli lõpptulemus Andrew enda geniaalsuse esiletõusmine. Kas koer liputas saba või vastupidi. Lõpustseeni jazzitrummeldamine oli peaaegu sama improvisatsioonist tulvil malemäng kui samas stseenis lahti rulluv tegelaste pingpong. Ilma midagi reetmata; see, kui mitu korda seal piits käest kätte liikus, oli lihtsalt fantastiline. Aaaah, film, mida tahaks uuesti esimest korda vaadata. Selle dekaadi parim film mu raamatus vist isegi. Midagi, mida jään meenutama veel aastate pärast. Ideeliselt võiks veel JK Simmonsit kümme paragrahvi kiita, aga jagan natukene kiidusõnu ka Tellerile. Talent, kelle karjäär sellest meistriteosest ainult hoogu juurde saab. Tehniline pool, eriti suurepärane montaaž ja opetöö oli ka jõle kihvt. Raske uskuda, et kogu asi võeti üles 19 päevaga. Lihtsalt vapustav, kui realistlikult pilti sisse vaataja lükati. Olid abilisteks siis Fletcheri kortsud või Andrew verepiisad löökpillidel. Tabasin üks hetk end isegi sama kramplikult nagu mõni trombooni hoidev nolk teises reas. VÕIMAS!
hindamatu/10

[Ralf]

Mulle jäi selle Fletcheri tegelik agenda ka *natuke* segaseks, aga ma sain aru, et...

Spoiler :

kui ta Andrew'ga seal baaris juttu ajas ja talle ütles, et pole kaht halvimat sõna kui good job ja ta on alati otsinud oma järgmist Charlie Parkerit, aga tulutult, siis ta rääkis ikkagi 100% tõtt, aga Andrew'st oli tal sel hetkel ikkagi suva. Kui ta poisi oma bändi kutsus ja järsku kontserdi alguses selle uue loo ette võttis, et Andrew'le kätte maksta, tahtiski ta lihtsalt talle kätte maksta, aga kui löödud Andrew tagasi tuli ning mängima hakkas nagu jumal, sai ta aru, et Andrew ikkagi on ta järgmine Charlie Parker jne. Kindlalt poleks Andrew lõpus tagasi tulnud ja nii mänginud, kui ta poleks Fletcheri õpilane olnud. Minu arust oli ka Andrew tegelane selles mõttes traagiline, et ta saab legendiks, aga jääb ikkagi üksinda ja õnnetuks ja prolly surebki ~30selt nagu tema iidol(id). See oli huvitav dünaamika filmis.

[Jolt]

Režissööri ettekujutus peategelase filmijärgsest elus ühtib Ralfi poolt eelmises postituses väljapakutuga.

Pakun siis väikest tasakaalustust. Minu jaoks polnud tegu möödunud aasta parima filmiga ega ka PÖFFi parima elamusega. Vahetult peale filmielamust tundus mulle, et hoolimata suurepäraselt teostatud kesksest sisuliinist jäid kõik need kõrvalharud kuidagi väga häirivalt poolikuks. Keegi võib ju öelda, et see ongi nii meta, sest sarnaselt valis valis peategelane endale väga selge sihi ja selle tõttu pudeneski kõik muu tema elus kuidagi vaikselt kõrvale. Aga mina ütleksin selle peale bs. Damien Chazelle tahtis sellist pikka ja võimsat lõppfinaali, nagu ta Whiplashis ka pakkus, ja selle tõttu pidi ta teatud teiste teemade ning tegelaste arvelt koonerdama.

Samas, mida aeg edasi seda enam olen tahtnud Whiplashi uuesti üle vaadata. Isiklikult ei tea küll teist filmi, milles muusikainstrumentide mängimist sedavõrd huvitavalt ja jälgitavalt kujutatakse. Ja see finaal on küll fantastiline.

[Forzelius]

Mulle jäi selle Fletcheri tegelik agenda ka *natuke* segaseks, aga ma sain aru, et...

Spoiler :

kui ta Andrew'ga seal baaris juttu ajas ja talle ütles, et pole kaht halvimat sõna kui good job ja ta on alati otsinud oma järgmist Charlie Parkerit, aga tulutult, siis ta rääkis ikkagi 100% tõtt, aga Andrew'st oli tal sel hetkel ikkagi suva. Kui ta poisi oma bändi kutsus ja järsku kontserdi alguses selle uue loo ette võttis, et Andrew'le kätte maksta, tahtiski ta lihtsalt talle kätte maksta, aga kui löödud Andrew tagasi tuli ning mängima hakkas nagu jumal, sai ta aru, et Andrew ikkagi on ta järgmine Charlie Parker jne. Kindlalt poleks Andrew lõpus tagasi tulnud ja nii mänginud, kui ta poleks Fletcheri õpilane olnud. Minu arust oli ka Andrew tegelane selles mõttes traagiline, et ta saab legendiks, aga jääb ikkagi üksinda ja õnnetuks ja prolly surebki ~30selt nagu tema iidol(id). See oli huvitav dünaamika filmis.

Jah, kui see mu postitusest välja ei tulnud, siis nõustun ka sellega 100%. Pakuks

Spoiler :

ka, et see, mis finaalis juhtus, oli kõik tänu topeltaegse svingi äramasterdamise ja muude trummimanöövrite perfekteerimisele, kui et Fletcheri poolt planeeritud ellaboraarne sügavas otsas vette viskamine.

[Soprano]

Ma lükkan kaalukausi jälle tagasi sinna "aasta-parim-film-jne." poole. Kirjutasin pärast PÖFFil nägemist Fb's nii:

Daamid ja härrad, võime otsimise lõppenuks lugeda, sest aasta parim film on leitud. Kahju küll, Fincher. "Whiplashis" on konkreetselt kõik olemas - veri, higi ja pisar(ad). Ja see lõpp oli ikka puhas seks. Ma lihtsalt pidin plaksutama, mida ma tavaliselt kinos ei tee.

Eelmine nädal käisin koos kaasaga uuesti vaatamas ja ka talle meeldis väga. Isegi mu mamps on selle filmi vastu huvi tundnud!

[LiveForThis]

Mulle jäi selle Fletcheri tegelik agenda ka *natuke* segaseks, aga ma sain aru, et...

Spoiler :

kui ta Andrew'ga seal baaris juttu ajas ja talle ütles, et pole kaht halvimat sõna kui good job ja ta on alati otsinud oma järgmist Charlie Parkerit, aga tulutult, siis ta rääkis ikkagi 100% tõtt, aga Andrew'st oli tal sel hetkel ikkagi suva. Kui ta poisi oma bändi kutsus ja järsku kontserdi alguses selle uue loo ette võttis, et Andrew'le kätte maksta, tahtiski ta lihtsalt talle kätte maksta, aga kui löödud Andrew tagasi tuli ning mängima hakkas nagu jumal, sai ta aru, et Andrew ikkagi on ta järgmine Charlie Parker jne. Kindlalt poleks Andrew lõpus tagasi tulnud ja nii mänginud, kui ta poleks Fletcheri õpilane olnud. Minu arust oli ka Andrew tegelane selles mõttes traagiline, et ta saab legendiks, aga jääb ikkagi üksinda ja õnnetuks ja prolly surebki ~30selt nagu tema iidol(id). See oli huvitav dünaamika filmis.

Jep, nii oligi



PÖFFi ajal kirjutasin nii ja hetkel jään selle juurde. Tahaks uuesti näha. Simmons ja Teller, wat nagu, mis mehed

PÖFF on läbi, aga õnneks sain endale korraliku(d) lõpupaugu(d). J.K. Simmonsi ja Miles Telleri hingetuks kiskuvas esituses on noore džässtrummari ja tema äärmusliku õpetaja lugu kindlasti selle aasta üks tähelepanuväärsem saavutus. Näitlejatööde, režii ja stsenaariumi poolest ääretult pingeline ja ootamatu.

Õnneks ei seisne ootamatus ainult võrratu J.K. Simmonsi fanfaaride koori vääriva rolli tõttu, vaid nii Miles Telleri tegelase Andrew kui ka loo üldine areng hüppavad üheskoos üle nii mõnegist kulunud klišeest ning ühtse tandemina pakutakse tempokat, vihast ja meeleheitliku katset läbi higi, vere ja pisarate totaalse hiilguseni jõuda.

J.K. Simmons on fantastiline ja Miles Teller on oma noore ea kohta end juba liiga palju tõestanud. Isegi noortefilmis "The Spectacular Now" on Teller tõsise kullasoone leidnud. Temast saab veel suur näitleja.

Filmi parimaks osaks pean lõppu, sest niivõrd ägedat, vinget ja raju finaali poleks ma elus loota osanud.

4/5

[Ronet]

MI: Õpetajad 22.01.2015 22:10 @ ETV

Jaanuaris Eesti kinodesse jõudnud ja kõrgelt hinnatud film "Whiplash" toob teravasse fookusse muusikuks õppimise varjuküljed. Kas perfektne sooritus on väärt läbikäimist isiklikust põrgust? "MI" korraldab muusikaõpetajatele kinoseansi!

[Forzelius]

Käisin teist korda kinos. Nähtutest endiselt pika puuga aasta parim.

[Kickflick]

Väga äge oli igatpidi. Muusika, Miles Teller, J.K.Simmons, loo moraal, intensiivsus.