Raamatud
ModeraatorCOLON Meeskond
- lostinthemist
- Ristiisa

- PostitusiCOLON 2195
- LiitunudCOLON 02. Veebruar 2006, 01:43
- AsukohtCOLON Lõuna-Korea
- JazZ-
- Aasta foorumlane 2018

- PostitusiCOLON 3827
- LiitunudCOLON 19. Aprill 2009, 19:19
- AsukohtCOLON Tallinn
"Kuristik rukkis't" pidime koolis lugema vist 7. klassis, sest klassijuhataja, (kes oli ühtlasi ka kirjanduse õpetaja), lootis, et see raamat teeb meie jaoks mõned asjad veidi selgemaks. (Mis oli seotud mingite klassis tol hetkel eksisteerinud probleemidega- milles need täpsemalt seisnesid, mul enam meeles pole.) Igal juhul sel hetkel mulle raamat meeldis, kuigi praeguseks pole sisust enam suurt midagi meeles. Tahaks kunagi kindlasti uuesti läbi lugeda.
- LiveForThis
- Ristiisa

- PostitusiCOLON 4911
- LiitunudCOLON 28. Juuni 2008, 15:25
- AsukohtCOLON Tallinn
"Lohetätoveeringuga tüdruk"
Stieg Larsson
Mul on hea meel, et see pole üldine reegel, kuid olen tähele pannud enda lugemisharjumuse kohta, et on raamatuid, mille puhul pettun sageli, kui olen lasknud eelnevalt end heast ruumorist kaasa haarata (näiteks "Tõde ja õigus I") ning samas suhtudes mõnda autorisse / teosesse (näiteks Remarque või "Lohetätoveeringuga tüdruk") üsnagi suure kahtlustuse ning eelarvamusega, pean oma arvamust muutma, sest oojaa, Milleniumi-triloogia esimene raamat oli vägagi meeldiv ning Lisbeth Salander võlus mu oma quirky'likkusega juba esimestest kirjeldustest; Vangeri suguvõsa müsteerium ei olnud küll niiii (hmm...) väga kaasahaarav, aga põhjamaalasliku Rootsi kohta vägagi frigiidseid perverte pulbitsev.
Edasi rääkides kirjutaksin vist kõik saladused välja, nii et konkreetselt punkt nüüd.
Stieg Larsson
Mul on hea meel, et see pole üldine reegel, kuid olen tähele pannud enda lugemisharjumuse kohta, et on raamatuid, mille puhul pettun sageli, kui olen lasknud eelnevalt end heast ruumorist kaasa haarata (näiteks "Tõde ja õigus I") ning samas suhtudes mõnda autorisse / teosesse (näiteks Remarque või "Lohetätoveeringuga tüdruk") üsnagi suure kahtlustuse ning eelarvamusega, pean oma arvamust muutma, sest oojaa, Milleniumi-triloogia esimene raamat oli vägagi meeldiv ning Lisbeth Salander võlus mu oma quirky'likkusega juba esimestest kirjeldustest; Vangeri suguvõsa müsteerium ei olnud küll niiii (hmm...) väga kaasahaarav, aga põhjamaalasliku Rootsi kohta vägagi frigiidseid perverte pulbitsev.
Edasi rääkides kirjutaksin vist kõik saladused välja, nii et konkreetselt punkt nüüd.
- Spellbound
- Ristiisa

- PostitusiCOLON 3527
- LiitunudCOLON 01. September 2008, 14:34
- AsukohtCOLON Tallinn
- CONTACTCOLON
Sain Stephen King``i Udu läbi. Darabonti film raamatule ikkagi üpris truu, kui lõpp välja arvata. Raamatu lõpp sobis, aga sobis ka filmi oma.
Nüüd jätkan Coelho Alkeemikuga
Nüüd jätkan Coelho Alkeemikuga
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost?
LEVEL 1
LEVEL 1
Gabriel Garcia Marquez "Sada aastat üksindust"
Huvitav ja kerge (kohati imelik)* lugemine, mis on pikitud tarkuseteradega. Kirjeldused on suurepärased ja idüllilised; vahetult enne raamatu lõppu kirjeldatakse ühe tegelase Fernanda hädaldamist pea kaks lehekülge. Seda on võimalik ühe hingetõmbega lugeda ja see näägutamine on nii ehe nagu toimuks see otse sinu kõrval.
Raamat kirjeldab, jutustab ühest perekonnast saja aasta jooksul.
* perekond (eriti mehed) on kiimas pilastajate (pedofiilide?) suguvõsa.
Huvitav ja kerge (kohati imelik)* lugemine, mis on pikitud tarkuseteradega. Kirjeldused on suurepärased ja idüllilised; vahetult enne raamatu lõppu kirjeldatakse ühe tegelase Fernanda hädaldamist pea kaks lehekülge. Seda on võimalik ühe hingetõmbega lugeda ja see näägutamine on nii ehe nagu toimuks see otse sinu kõrval.
Raamat kirjeldab, jutustab ühest perekonnast saja aasta jooksul.
* perekond (eriti mehed) on kiimas pilastajate (pedofiilide?) suguvõsa.
-Breathe.... Deeply, yes, of course, but, by all means.....: exhale- RDA
Ma j u s t alustasin sellega (sõbrantsi lemmikraamat + "Lugu" = soovitus) ja peale 30dat lehekülge olin/olen kindel, et probabiilselt saab sellest üks parematest raamatutest üldse, mida lugenud olen (but let's not jinx that one). Garcialt lugesime koolis ka üht novelli, maa peale tulnud inglist, ja ka see meeldis.Wisegirl kirjutasCOLONGabriel Garcia Marquez "Sada aastat üksindust"
Huvitav ja kerge (kohati imelik)* lugemine, mis on pikitud tarkuseteradega. Kirjeldused on suurepärased ja idüllilised; vahetult enne raamatu lõppu kirjeldatakse ühe tegelase Fernanda hädaldamist pea kaks lehekülge. Seda on võimalik ühe hingetõmbega lugeda ja see näägutamine on nii ehe nagu toimuks see otse sinu kõrval.
Raamat kirjeldab, jutustab ühest perekonnast saja aasta jooksul.
* perekond (eriti mehed) on kiimas pilastajate (pedofiilide?) suguvõsa.
Wow, see on veidi pinnapealne ja kitsarinnaline hinnang. Seda, mis on normaaliks, tuleb vaadata konkreetsele piirkonnale ja ajale omaste tavade piires ja sarnased jõuga pealesurutud hinnangud, mis on tehtud meie ajas ja ruumis kehtivate tavade järgi, on lihtsalt ja konkreetselt jaburad.Wisegirl kirjutasCOLONRaamat kirjeldab, jutustab ühest perekonnast saja aasta jooksul.
* perekond (eriti mehed) on kiimas pilastajate (pedofiilide?) suguvõsa.
Mõtle kõiksuguste seepide peale ja taipad koheselt, et ka tänapäeval pole nõbude ja veidi tavatult lähedaste sugulaste vahelised suhted Ladina-Ameerikas sedavõrd hull tabu nagu luterlikus Euroopas. Mõtle tagasi veidi varasemasse aega Euroopas, Ameerikas, Aasias - vahet ei ole - mitmekümneaastased mehed, kes olid ennast ülestöötanud ja varaliselt kindlustanud, abiellusid varases puberteedis tüdrukutega. Olid teised ajad ja teised reeglid. Puhta erinevuse põhjal ei saa öelda, et need ühiskondlikud normid on kuidagi vääramad. Ega sarnased reeglid pole ju jäädavat, kaugemas tulevikus hinnatakse ka paljud meie jaoks normaalsed asjad "imelikuks".
Ühtlasi - tean, sest eksisin ise sama asjaga - raamatu nimi on "Sada aastat üksildust".
Muidu, Sada aastat üksildust on ka minul üks lemmikraamatuid ja maagiline realism on ilmselt sümpaatseim kirjandusvool. Marquez kerge iroonia töötab täiega. Põhimõtteliselt pilab ta kogu elu, tolle täies laialivalguvuses. Loetud sai päris ammu, nii et täpseid nimesid ja detaile ma mälust manada ei suuda. Mäletan vaid seda, kuidas paljud järgnevad põlved peegeldasid mingil määral esimest, kuid olid alati magedamad ja vähem terviklikud. Lugedes tekkis kergelt selline tunne nagu liiguks mööda mingit spiraali, üha alla poole. Võimas värk.



