Ootamatu tühjus

[Spellbound]

Having a drug trip without doing drugs - võtab päris hästi kokku. Lõpus pea valutas, olin natuke uimane, mõtted hajevil.

[Forzelius]

hau mõte on huvitav jah. Tegelikult lõppes kõik hästi ju.

[rauls]

Inimeste maitsed on juba kord erinevad. Siukest filmi pole olemas ja ei tule ka, mis kõigile meeldiks. Seega loomulikult ei mõista ma hukka Jazzi ja Hülssi arvamust, kuigi ise olen teisel seisukohal.
Kindlasti polnud sisu teisejärguline! Minu arust oli esindatud väga tugev ja kaasahaarav teema: see, kuidas õde ja vend teineteisest hoolisid. Mulle läks sisu niivõrd korda/hinge, et filmi esimesel nägemisel õnnestus kolmel korral pisaraid valada. Väga vähesed filmid suudavad seda kasvõi korra teha. Minu arust on iga nurga alt tegu ülihea teosega. Sisu ja visuaalne külg on võrdselt tähtsad.

Võibolla oleks võinud film ära lõppeda kohas, kus

Linda sai pärast testi tegemist teada, et jäi rasedaks

. Nii oleks film umbes pool tundi lühem ja oleks vaatajaid säästetud suurest osast Linda kannatustest/masendusest - ma ei ütle, et film oleks sellisel juhul kehvem. Siiski mulle endale meeldis väga ka lõpuosa. Oli huvitav teada saada, mis juhtus edasi. Samas visuaalse osa nauding kestis edasi. Seksi oli väga kihvtilt ja mõnusalt kunstiliselt kujutatud. Uue elu sünd oli ilus ja mõtestatud lõpp.

P.S. Ammu pole niivõrd huvitav arutelu käinud mingi filmi üle!

[Hülss]

Kes luges kokku, mitu põlemistsüklit me läbi tegime?

Neid oli kuskil 6 ringis, ma pakun. Filmi jooksul ma ei mõelnud sellele, mida need valgusesse suumimised tähendasid, sest mind kui vaatajat neljandas reas pimestati korduvalt pimedas saalis ja see käis mulle ainult närvidele. Epilepsia all ma ei kannata, aga häiris ta sellegipoolest.

Jeesus olgu tänatud Hülss'i eest, kes on, vähemalt siin foorumis, esimene inimene, kes "Enter the Void'i" juures ka midagi kritiseerida leidis.

Üksmeelselt positiivne kriitika oleks ju hirmutav, filmi kvaliteedile vaatamata. Neid 10/10'd lendab siin foorumis päris tihti, mistõttu suhtun sellesse alati skeptiliselt.

Ma ei tea miks, aga üsna kõvasti ärritas mind koht, kus Linda kuulas telefoni automaatvastaja salvestust, milles Alex ütles, et Oscarit tulistati ja enne kui ta isegi jõudis mainida "ta on vist surnud" oli Lindal juba pill lahti. Lihtsalt reaalsuses selline värk nii kiiresti ei tohiks toimida- kõigepealt tuleb šokk, mis väljendub täieliku tuimusega ja alles seejärel hakkab uudis peas ka tasapidi mingit kuju võtma.

Telepaatia ?

Inimesed reageerivad erinevalt, ju ta siis aimas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et pärast filmi ei olnud mul ei-suuda-oma-emotsioone-koondada-tunne vaid lihtsalt väga rusutud tunne.

Rusutud, täpselt, sama siin. See oli esimene kord, kui film tekitas minus pohmakalaadse seisundi, umbes sama, kui oled joonud mõned õlled tühjale kõhule ja siis oled öö läbi üleval. Lahkusin saalist kerge peavaluga, millele andis kindlasti oma osa ka päeva viimasest seansist tingitud värske õhu puudus (Plaza ventilatsioon on mis ta on), millele aitas kaasa ka täis saal ja filmi pikkus. Lõpuks see värvide- ja valgusemäng andis minu meeltele otsustava löögi.

Minu arust oli esindatud väga tugev ja kaasahaarav teema: see, kuidas õde ja vend teineteisest hoolisid. Mulle läks sisu niivõrd korda/hinge, et filmi esimesel nägemisel õnnestus kolmel korral pisaraid valada. Väga vähesed filmid suudavad seda kasvõi korra teha. Minu arust on iga nurga alt tegu ülihea teosega. Sisu ja visuaalne külg on võrdselt tähtsad.

Head filmid võtavad mul sagedasti silma märjaks, kuna olen üsnagi emotsionaalse iseloomuga inimene. Siin aga ei suutnud ma tegelastega luua mingit olulist kontakti, sest põhirõhk oli kaameratööl ja visuaalsel presentatsioonil. Viimastel oli eluliselt oluline osa loo jutustamisel, aga see vajalik tasakaal minu jaoks lihtsalt puudus. Ideaalses maailmas mõistaksime kõik teineteist puhtalt läbi kehakeele ja vibratsioonide, aga filmi tegelast ma õpin tundma ikkagi läbi dialoogi ja tema tegude. Siin filmis oldi sõnadega kitsi ja kui liha luudelt tõmmata, siis kuigi palju ei toimunid nende 2 ja poole tunni jooksul.

Võibolla oleks võinud film ära lõppeda kohas, kus

Linda sai pärast testi tegemist teada, et jäi rasedaks

. Nii oleks film umbes pool tundi lühem ja oleks vaatajaid säästetud suurest osast Linda kannatustest/masendusest - ma ei ütle, et film oleks sellisel juhul kehvem. Siiski mulle endale meeldis väga ka lõpuosa. Oli huvitav teada saada, mis juhtus edasi. Samas visuaalse osa nauding kestis edasi. Seksi oli väga kihvtilt ja mõnusalt kunstiliselt kujutatud. Uue elu sünd oli ilus ja mõtestatud lõpp.

Nii ka päris lõigata ei saa, küll aga oleks võinud kärpida korduvaid momente ja neid valgussähvatusi, mille läbi oleks filmi tubli 20 minutit lühemaks saanud. Kõige rohkem venis viimased pool tundi, mis oleks saanud samuti kompaktsem olla, seejuures midagi ohverdamata. Inimesed ei ole kuigi kannatlikud tänapäeval ja isiklikult ei ole mul mingi probleem vaadata 2, 3 ja isegi 4 tunnist filmi, kui vaataja huvist ka kinni hoitakse. Niiöelda vaatleja rollis purilend ei tundunud mulle siiski kuigi kaasahaaravana. Ta meenutab loodusfilmile sarnanevat kogemust, aga erinevalt nende rahustavast mõjust siin pigem rünnatakse vaataja meeli.

P.S. Ammu pole niivõrd huvitav arutelu käinud mingi filmi üle!

Mis minusse puutub, siis enamus ajast ma ei algata arutelu, kuna foorumi külastaja keskmisest vanusest tingituna ei ole sealt kuigi huvitavat diskussiooni oodata. Siin on päris väike seltskond kellega tasub filmidest pikemalt rääkida. Püüan lihtsalt aus olla, et ärge keegi isiklikult võtke.

[Jolt]

Kes luges kokku, mitu põlemistsüklit me läbi tegime?

Neid oli kuskil 6 ringis, ma pakun. Filmi jooksul ma ei mõelnud sellele, mida need valgusesse suumimised tähendasid, sest mind kui vaatajat neljandas reas pimestati korduvalt pimedas saalis ja see käis mulle ainult närvidele. Epilepsia all ma ei kannata, aga häiris ta sellegipoolest.

Jah, isiklikult kannatasin kissitamata välja esimese valgusplahvatuse. Peale seda olid silmad nii läbi, et pidin pikka aega kissitama. Edaspidi hoidsin nende aegu laud suletuna. Viimastes valgustunnelites tekkis lisaks stoboskoopilisele piinamisele ka veidi visuaale, neid jälgisin üksikasjalikumalt.
Valgus mind niiväga ei piinanud, aga see Irreversible'le sarnane heliline taust ning keerutav kaamera ajasid kohati kerge iivelduse küll peale. Pole sedavõrd füüsiliselt ühtegi filmi tajunud ülipikalt (eelmine näide, mida meenutada suudan, on Standard Operating Procedure).

Ma ei tea miks, aga üsna kõvasti ärritas mind koht, kus Linda kuulas telefoni automaatvastaja salvestust, milles Alex ütles, et Oscarit tulistati ja enne kui ta isegi jõudis mainida "ta on vist surnud" oli Lindal juba pill lahti. Lihtsalt reaalsuses selline värk nii kiiresti ei tohiks toimida- kõigepealt tuleb šokk, mis väljendub täieliku tuimusega ja alles seejärel hakkab uudis peas ka tasapidi mingit kuju võtma.

Esmalt, õde ja vend olid kaksikud nii et mingil määral võib Hülssi (muigega?) öeldu kehtida. See kaksikute teema on informatsioon, mille sain Forzalt. Filmi vaadates mul sellist muljet ei jäänud. Teiseks, minu kogemused eraelust on pigem analoogsed filmile.

[hau]

Kaamera keerutamisega tekkis vahel selline tunne, et objekt mida jälgiti oli paigal ja saal koos minuga keerles.

[Spellbound]

Mul tekkis sama tunne kohe alguses kui Oscar kraami sisse tõmbas. Kaamera keerles ja keerles. Alguses ei mõjunud ja siis järsku tekkis keerlemise tunne.

[Forzelius]

Hülssile, sest ei viitsi offtopicut arendada enam:

Enter the Voidi sisutihedus seisneb selles, et ta suutis kujutada venna ja õe vahelist suhet väga mitmel tasandil. Siis, kui vend elus oli, siis, kui ta oli surnud ja jälgis, kuidas ta õde elab (seda veel omakorda läbi kõrvaltegelaste), ning filmi lõpuks läbi selle, et ta sünnib uuesti, mis võib tähendada, et võib toimuda ka taaskohtumine. Kuna Noe'lt ei ole midagi kuulnud selle kohta selgituseks, kas kumbki neist taas uues elus mäletab eelmist elu. Et nad kaksikud on, teeb selle veel põnevamaks ja pani mind teist korda veel enam kaasa elama.
Loomulikult on visuaalid esikohal, kuid öelda, et see on sisutu, on MINU silmis lollus.

[Hülss]

Sisutu ja sisuvaene on kaks eri asja.

Kui ta kohalolu poleks jälginud kuidas ta õde elab, siis me poleks tema tegemistest midagi teada saanud ? See, millele sa viitad on presentatsiooni erinevus konventsionaalsest filmist ja kuidas selle sisu tavaliselt ette kantakse.

[rauls]

Siin aga ei suutnud ma tegelastega luua mingit olulist kontakti

Minu arust kõik need lapsepõlve meenutused - eriti see suur läbielamine ja lubamine, et jäävad alati kokku - lõid väga tugeva kontakti. Ja kas sa siis ei märganud, kuidas Linda kohe klammerdus Oscari külge, kui nad taaskohtusid. Ütleks küll, et vaatajaile tehti päris põhjalikult selgeks kui palju õde ja vend üksteisest hoolisid ja see pani ka kaasa elama (lõi kontakti) ja kurbadel hetkedel kurbust tundma koos tegelasega. Pluss sisu oli IMO väga huvitavalt jutustatud.

Hülss, sa pole vist eriti draamast lugu pidav inimene?

[JazZ-]

Arvan, et see, et see konkreetne draama nii hinge ei läinud, kui ee... enamusele läks, ei tähenda veel, et üldiselt draamast lugu ei peetaks. Inimesed on erinevad.

[rauls]

Arvan, et see, et see konkreetne draama nii hinge ei läinud, kui ee... enamusele läks, ei tähenda veel, et üldiselt draamast lugu ei peetaks. Inimesed on erinevad.

Jep, inimesed ongi erinevad. Ma pole väitnud, et Hülss ei peaks draamast lugu. Ma lihtsalt küsisin seda. Kui ta vastaks, et ei pea draamast lugu, siis see selgitaks nii mõndagi.

Sinust, JazZ, saan ma täielikult aru, miks film ei meeldinud. Olekski väga imelik, kui "Twilightist" vaimustuses olevale inimesele, kelle kõige lemmikum film üldse on "Dude, Where's My Car", sümpatiseeruks sedasorti linateos nagu ETV.

[Jolt]

Jep, inimesed ongi erinevad. Ma pole väitnud, et Hülss ei peaks draamast lugu. Ma lihtsalt küsisin seda. Kui ta vastaks, et ei pea draamast lugu, siis see selgitaks nii mõndagi.

Sinust, JazZ, saan ma täielikult aru, miks film ei meeldinud. Olekski väga imelik, kui "Twilightist" vaimustuses olevale inimesele, kelle kõige lemmikum film üldse on "Dude, Where's My Car", sümpatiseeruks sedasorti linateos nagu ETV.

WIN! Forza on pingutanud ja pingutanud, aga aasta naljakaima postituse auhinda talle siiski anda ei saa.

[rauls]

Ja mis siin siis nii hirmnaljakat oli?
Sa vist pead mind pigem naeruväärseks

[JazZ-]

Sinust, JazZ, saan ma täielikult aru, miks film ei meeldinud. Olekski väga imelik, kui "Twilightist" vaimustuses olevale inimesele, kelle kõige lemmikum film üldse on "Dude, Where's My Car", sümpatiseeruks sedasorti linateos nagu ETV.

Heh, kõigepealt läks mul üsna kaua aega välja nuputamiseks, miks mulle ETV ei peaks sümpatiseerima. Enda arvates pole küll kunagi kuidagi väljendanud, et Kanal 2 või Tv3 ETV'st mingit pidi paremad oleks. Siis, aga käis läbi mõte, et kust otsast siis ETV linateos on. Ja siis lõpuks koitis: ETV- Enter The Void. (Miks keegi seda parimate initsiaalide mängu ei nimetanud?)

Teiseks, jäta Edward mängust välja. Tal on endalgi probleeme.


Sellegi poolest, kardan ma, et "Enter the Void'i" mitte selle sajandi parimaks filmiks kuulutamise juures, on vähe pistmist minu "Twilight'i" vaimustuse või sellega, et mu kõigi aegade kõige lemmikum film "Dude, Where's My Car" on. Kuigi jah, üldiselt lähevad mulle rohkem peale "Dude, Where's My Car'i" stiilis draamateosed.