Raamatud

[rauls]

Mõned päevad tagasi sai ostetud "501 filmitähte". Viimastel päevadel olen siis seda sirvinud. Huvitav lugemine ja pealegi eesti keeles on ikkagi kõige mugavam seda teha.

[null]

hetkel käsil camus "võõras". peale seda veel plaanis talt lugeda katku ning sisyphose müüti.

[Risko]

Angels & Demons on keegi läbi lugenud? Tasub ära? Jäin The Da Vinci Code'i rongist maha, aga mõtlesin et võtan järje veel enne filmi kätte. Nagu aru saan pole need väga tihedalt ühenduses ning esimene osa ei kutsu väga lugema ka.

edit: lugesin wikit veidike ja sain teada et Angels & Demons lasti raamatuna siiski enne välja, kui The Da Vinci Code

[seeru1980]

No nii, sai siin viimased päevad loetud L.Kunnase "Sõdurjumala teenrit", ennem ei olnud aega lugeda, eksamiks õppimise kõrvalt ju ikka väikene puhkus kulub ära.
Üldiselt raamatust, oli huvitav lugemine. Väga meeldis.
Nüüd on suveks "raamatulaks" olemas

[Soprano]

~1 minutiga... Ilusad pildid.
Siit saab vaadata.

[DaydreamDiamond]

Viimati jõudsin lõpule Nikki Sixx'i "Heroin Diaries" teosega. VÄGA hea lugemine neile, keda huvitab 80"glämmi köögipool. Ikka hirmus, mida mõned inimesed läbi elavad.

Hetkel olen lõpule jõudmas Nick Mason'i "Inside Out"'iga. PF'i ajalugu siis..Kuna mul vaieldamatult ja konkurentsitult lemmikbänd siis mulle on see väga väärt lugemine.

Hommikuti sirvin vahepeal ka "Musta Pori Näkku". Ei ole veel niipalju lugenud, et arvamus oleks tekkinud.

Üldiselt tahaks lugeda palju rohkem aga aega ja enda viitsimist jääb puudu

[Garli]

Chuck Palahniuk'i "Kaklusklubi" loen praegu.

[IlseV]

Nagu mäletaks, et olen kunagi „Kellavärgiga apelsini“ lugeda püüdnud, aga ju siis ei õnnestunud, sest nüüd alustasin uuesti. Ja pean tõdema, et peaaegu võrdselt pooleks lugemisega, otsin sõnade tähendust Nadsatist, kuigi mõnda sõna oma väga minimaalsest vene keele sõnavarast suudan isegi tuletada. Järjega olen veel üsna alguses, aga juba ootan viimast peatükki, mida filmis vist kuulu järgi ei ole kajastatud. Algus on filmiga samaväärselt hea, mis annab kõvad plusspunktid ka viimasele.
Tavaliselt loen küll üht raamatut korraga, aga riiulis jäi silma Irwin Shaw „Noored lõvid“ ja võtsin ka selle käsile. Mis sa vihmaste ilmadega ikka teed.

[Jolt]

Stardust Neil Gaiman
Filmi ainsaks plussiks raamatu üle on õhupiraatide kapteni rolli laiendamine ja Robert De Niro mitte-temalik etteaste. Tänuväärne on vast ka see, et filmi on pea'et kogu raamatu tegevustik/karakterid üritatud sisse panne, neid liigutades ja liites. Paraku on see liiga suureks koormaks ja keerab lõpuvaatuse veidi tuksi.
Raamatus on rohkem aega ja ruumi päris mitme sisuliini põhjalikumaks arendamiseks ja samas liigub tegevus, kus vaja, filmist isegi kiiremini. Tegelased on loogilised ja huvitamad ning isegi halvemad neist ei ole puhtad klišeed, puudub lõpuvaatuse ebavajalik võitlus ja proloog on üleüldse palju julgem.

Nii sarnaste adaptsioonidega on kaotus mõlemapidine: lugedes esmalt raamatut on film hiljem, suure tõenäosusega, kerge pettumus; vaadates esmalt filmi on paljud head lugemishetked röövitud ja teatud lõikudest tahaks kiiremini läbi jõuda.

[kbong]

Nagu mäletaks, et olen kunagi „Kellavärgiga apelsini“ lugeda püüdnud, aga ju siis ei õnnestunud, sest nüüd alustasin uuesti. Ja pean tõdema, et peaaegu võrdselt pooleks lugemisega, otsin sõnade tähendust Nadsatist, kuigi mõnda sõna oma väga minimaalsest vene keele sõnavarast suudan isegi tuletada. Järjega olen veel üsna alguses, aga juba ootan viimast peatükki, mida filmis vist kuulu järgi ei ole kajastatud. Algus on filmiga samaväärselt hea, mis annab kõvad plusspunktid ka viimasele.

Mul kulusid need sõnad üsna kiirelt kõik pähe sisse, kuigi vene keelega pole just sinasõber, ja mäletamist mööda sai juba enne poole peale jõudmist vabalt ilma taga oleva sõnastiku abita lugeda - esmakordselt ilmuvad sõnad siis väljaarvatud.

Ise lõpetasin just Vonneguti Hookuspookuse. Polnud just satiirimeistri parim töö, kuigi mulle selle paljukirutud kibestunud misantroopia istus - lugu ise, olgugi, et oligi mõeldud üsna kaootilisena, jooksis üle kivide ja kändude.

Nüüd võtsin käsile ennist poolelijäänud Umberto Eco Roosi nime. Kuna teadmised ristiusu ajaloost ja võimuvõitlustest selle kiriku ümber on üsna piiratud, siis on ka raamat paras pähkel. Noh, keskaega asetatud detektiiviloona võib teda ka muidugi nautida, kuigi proovin maksimumi välja pigistada.

[_eesti999_]

Kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva "Mäeküla piimamehega" sai lõpetatud hiljuti. Seni on see kõige raskema sisuga raamat. Kuid 15 kohustuslikku raamatut veel ees. Kuid järmgiseks võtan siiski pisut vabamalt - Silmaringi Filmide raamat

[IlseV]

"Noored lõvid"
Irwin Shaw

See mahukas teos pakkus põnevat lugemisainet ajaks, kui Internet kodust jooksu pani ja filmid otsa said.
Puhtjuhuslikult valitud raamat, mis esmamuljel paistis erinevat minu üldisest lugemisvalikust, oli kokkuvõttes korralik sõjaromaan, mille onu Shaw kolme erineva mehe elu läbi lõi.
Kui rääkida üldse Teisest maailmasõjast, siis ennekõike tuleb meelde meeletu juutide tapmine, lisaks veel väga palju surnuid nii sõdurite kui ka lihtinimeste hulgast ning loomulikult kaks tuumaseent Hiroshimas ja Nagasakis, milleni lugu küll ajaliselt ei jõudnud, aga kaht esimest teematleti küll. Otsest genotsiidi nii palju loo sisse ei satugi, pigem jänkide ja fritsude erinevast maailmapildist ja kolme põhitegelase isiklikust elust.
Kuna oli selge, et see üksteisest erinev trio ka kunagi kohtub, aga raamatu alguses ei antud täpset leheküljenumbrit, piilusin kaht viimast lõiku, milledest esimene didn't make any sense, aga vot see teine küll (kuigi esimene lõik võttis lõpuks Christiani elu ilusti kokku). Et siis tegelaste saatus oli juba varakult teada.
"Noored lõvid" polnud minu jaoks selline, mille võtad ette ja loed ühe ööga läbi. Pigem juhtusin korraga lugema ainult paar peatükki, sest mingil hetkel lehekülje lõpus ei mäletanud enam, mis alguses juhtus.

Noored lõvid meeldisid küll, eriti see, kuidas tõenäoliselt ka kõige vähemtähtsama isiku kirjeldus on loos tõenäoliselt olemas ja kui tõetruult, aga siiski mingisuguse ettekujutuse saab sõjast, mis erineb kuivast ajalootunnivariandist.
PS: see lugu nägi enne paberit kui arvutiekraani.

[seeru1980]

Ise loen hetkel Jack Higginsi "Kotkas on laskunud". "Kotkas on laskunud" on kirjutatud osaliselt tõestisündinud loo alusel, kus 13 fallschirmjägrit üritavad võimatuna tunduvat tegu sooritada - tuua vanalt healt Inglismaalt ära inglaste peaminister. Väga hästi kirjutatud.

[IlseV]

Andrus Kivirähk
"Mees, kes teadis ussisõnu"

Ma polnud Kivirähka veel varem lugenud, aga hea oli, et seda tegin, sest selle raamatuga on ta ka põhimõtteliselt üks väga väga vähestest eesti kirjanikest, keda minu arunatuke kannatab lugeda, sest no sorry, aga kõigi eestlaste raudvara onu Tammsaare "Tõde ja õigus" oli lihtsalt masendav, aga äkki lihtsalt nooruserumalus ei oska tema "väärtust" lihtsalt veel mõista. Eks näeb.

"Mees, kes teadis ussisõnu" oli niivõrd hea, et jää või õige ajaloo pähe uskuma. Pagan, minagi kardan usse ja üksi metsas kondamist ja kuigi ma pole paduusklik, siis äkki ongi nii nagu üks sõber kunagi ütles, et stupidity is created by society. Kirikuvastasus, mida Kivirähk ka ise ühes intervjuus maininud on, oli pea igast lausest välja paista, aga seda läbi huumori.

[JazZ-]

Neil Gaiman
"The Graveyard Book"

Raamatu põhimõte on enamvähem sama mis "The Jungle Book'il", ainult, et metsloomade asemel kasvatavad poisi üles vaimud.
Minu arvates väga hea raamat, lisaks kenade illustratsioonidega.
Lugesin, et sellest kavatsetakse ka film teha, nii, et ootan huviga (kuigi niipea see veel nagunii ei ilmu).

Varsti võtan käsile Geimani "American Gods'i", mis pidi olema ka üks raamatuid, millest "Supernatural" inspireeritud on. Afwesome.