Kurat, see video tuletas jälle meelde kui hea Fight Club ikkagi on. Super film igal tasandil. (k)
See kuidas Lou tuleb trepist alla ja "Im fuckin Lou. Who the fuck are you?" meenutab vanu häid gangsteri filme.
Ja filmi mõttes on hea, et see ei lõppend nagu raamat. Nii nagu filmi lõpp oli, oli parim variant. Most def!
Kaklusklubi
ModeraatorCOLON Meeskond
Olen pikka aega tahtnud seda DVD'na osta, aga pole siiani seda teinud, miskit muud tuleb alati ette ja siis raha jälle mujale läinud 
Leidsin hiljuti, et tuleb müüki 5. märtsil nö “Definitive Edition”, kus on natuke uut lisakraami juurde pandud ja lisaks filmi uncut versioon. Mitu minutit on lõikamata versioon pikem ei tea täpselt, kuid juurde on pandud kaks kustutatud stseeni.
Algul plaanisin siis seda osta: http://www.amazon.com/Fight-Two-Disc-Co ... UTF8&s=dvd
Aga nüüd vist peab selle ostma: http://www.play.com/DVD/DVD/PROD/3-/329 ... oduct.html
Anyway, Fight Club kuulub minu lemmikfilmide esikümnesse ja seda nimekirja on raske ritta seada. Fight Clubi pole alati kerge vaadata, ta on lihtsalt niivõrd sügavamõtteline ja samas rangelt alahinnatud. Mitte, et mul ebamugav oleks seda vaadata, minu jaoks on selle filmi puhul tegemist mingisuguse haruldase maaliga, mis pööningul peidus seisab tolmuse lina all ning millele julged vahel pilgu peale visata.
Mäletan hästi seda kinoelamust, mida Fight Club mulle pakkus. Läksin sõbraga Kosmosesse (kinno siis) ühel süngel talvisel õhtul ja saal oli pilgeni täis. Meie ees istus üks noorem mees oma väikese vennaga, selline 9 aastane kõige rohkem. Ise olin tollal vast 15. David Fincher, kes on geenius ja ka tõestanud seda iga oma filmiga, viis mind oma kaameratööga läbi mingisuguse acidtrip'i või narkouima, mida ma polnud varem kogenud. Fincheril oli võimalus tööd teha ka loomulikult geniaalse raamatuga, mis on siis eelmainitud Palahniuki sulest. Võib öelda, et pool tööd oli juba tehtud tema eest, aga ei, sest kahtlen, et keegi muu oleks sellega nii hästi hakkama saanud kui Fincher. Sellist raamatut ei ole kerge kinolinale tuua, Lord Of The Ringsist rääkimata, aga näed ka see tehti ära, teise geeniuse poolt. Raamat ja film ei erine väga palju teineteisest ja isiklikult meeldis mulle raamat veel enamgi. Raamatut soovitan lugeda originaalkeeles. Ise lugesin ta läbi pärast kui filmi olin näinud, kuulates samalajal vaikselt kõrvaklappidega Fight Clubi mõnusat soundtracki
, ma ei tea täpselt miks, aga see lisas laheda atmosfääri.
Fight Club nii filmi kui raamatuna avab sõna otseses mõttes vaataja silmad, sa tunned nagu oleksid unes olnud terve oma elu. See ei tähenda, et vaataja peaks hakkama samamoodi oma elu elama, aga nii mõndagi võib sealt endale kõrva taha panna. Filmi poole peal kinos mõtlesin oma eesistuja peale hetkeks: "Milleks sa oma väikese venna seda vaatama tõid? Vaeseke võib veel trauma saada!” Vaevalt nii noorele mõistusele sealt kuigi palju kohale jõudis." Nojah, see selleks. Mainimata ei saa jätta loomulikult fantastilist näitlejate ansamblit, alustades Edward Nortonist, keda ei saa piisavalt palju kiita! Brad Pitt teeb siin oma karjääri kahtlemata ühe meeldejäävaima rollisoorituse, tõestades et tegemist pole kõigest ilusa näolapiga, kuid seda tegi ta juba oma varasemates filmides. Omamoodi tõrvatilk meepotti oli Helena Bonham Carteri tegelane, näitleja kes varem silma paistnud peamiselt kostüümidraamadega. Ja need lugematud väikesed tegelased, kuid kindlasti mitte vähemtähtsamad rollid teevad Fight Club’ist unustamatu elamuse. Siin filmis olid kõik võrdsed! Filmi lõpulahendus oli samuti midagi erakordset, mida Fincheri puhul sain ka teist korda kogeda filmis The Game. Fight Clubi lõpp on täiesti ainulaadne, mida on loomulikult terve film, ma pean silmas seda ekstaasi sarnast tunnet, kui sa näed neid pilvelõhkujaid kokkuvarisemas ja taustal käib perfektselt valitud lugu, “The Pixies – Where is my mind?”. Sa tunned nagu oleksid osa saanud mingist revolutsioonist, süsteemi allatõmbamisest ja selle hävitamisest. Masterpiece ja ei midagi vähemat.
Kui seanss oli läbi ja kinost välja astusime, siis ma olin kergelt öeldes sõnatu. Ühes asjas olin ma kindel, kunagi varem polnud ma midagi taolist näinud ja ükski film enne Fight Clubi pole niiviisi hinge pugenud, elu järele mõtlema pannud või üleüldse mõtlema pannud. Fight Clubi ma vaatangi vahel, et nö "reaalsusesse" tagasi tulla. Fight Club on nagu jäine laks vastu nägu ja see meeldib mulle. Ta ei ole film, mida perega või sõpradega vaadata, sest pahatihti need inimesed kes kõrval istuvad pole sinuga samal lainel. Ka sõber kellega kinos käisin polnud minuga päris samal lainel, ma ei mäleta mis ta ütles selle filmi kohta pärast kinost väljumist, aga ilmselt polnud ta valmis veel oma silmi avama.
Kaklusklubi saab vaadata kas kinos suurel ekraanil ja kõige ideaalsem on kui see saal ka tühi oleks või siis kodus pimedas toas võimalikult suurest televiisorist ja valjuhäälselt. Või siis lugege raamatut oma voodis lambivalgel enne uinumist ;) Viimased kaks varianti on loomulikult igavesti teostatavad. Miks ei võiks olla eraldi kino, kus ainult vanu filme näidatakse, nii mõnegi hea filmi vaataks suurel ekraanil ära, vot siin teile äriidee:D
Leidsin hiljuti, et tuleb müüki 5. märtsil nö “Definitive Edition”, kus on natuke uut lisakraami juurde pandud ja lisaks filmi uncut versioon. Mitu minutit on lõikamata versioon pikem ei tea täpselt, kuid juurde on pandud kaks kustutatud stseeni. Algul plaanisin siis seda osta: http://www.amazon.com/Fight-Two-Disc-Co ... UTF8&s=dvd
Aga nüüd vist peab selle ostma: http://www.play.com/DVD/DVD/PROD/3-/329 ... oduct.html
Anyway, Fight Club kuulub minu lemmikfilmide esikümnesse ja seda nimekirja on raske ritta seada. Fight Clubi pole alati kerge vaadata, ta on lihtsalt niivõrd sügavamõtteline ja samas rangelt alahinnatud. Mitte, et mul ebamugav oleks seda vaadata, minu jaoks on selle filmi puhul tegemist mingisuguse haruldase maaliga, mis pööningul peidus seisab tolmuse lina all ning millele julged vahel pilgu peale visata.
Mäletan hästi seda kinoelamust, mida Fight Club mulle pakkus. Läksin sõbraga Kosmosesse (kinno siis) ühel süngel talvisel õhtul ja saal oli pilgeni täis. Meie ees istus üks noorem mees oma väikese vennaga, selline 9 aastane kõige rohkem. Ise olin tollal vast 15. David Fincher, kes on geenius ja ka tõestanud seda iga oma filmiga, viis mind oma kaameratööga läbi mingisuguse acidtrip'i või narkouima, mida ma polnud varem kogenud. Fincheril oli võimalus tööd teha ka loomulikult geniaalse raamatuga, mis on siis eelmainitud Palahniuki sulest. Võib öelda, et pool tööd oli juba tehtud tema eest, aga ei, sest kahtlen, et keegi muu oleks sellega nii hästi hakkama saanud kui Fincher. Sellist raamatut ei ole kerge kinolinale tuua, Lord Of The Ringsist rääkimata, aga näed ka see tehti ära, teise geeniuse poolt. Raamat ja film ei erine väga palju teineteisest ja isiklikult meeldis mulle raamat veel enamgi. Raamatut soovitan lugeda originaalkeeles. Ise lugesin ta läbi pärast kui filmi olin näinud, kuulates samalajal vaikselt kõrvaklappidega Fight Clubi mõnusat soundtracki
, ma ei tea täpselt miks, aga see lisas laheda atmosfääri.Fight Club nii filmi kui raamatuna avab sõna otseses mõttes vaataja silmad, sa tunned nagu oleksid unes olnud terve oma elu. See ei tähenda, et vaataja peaks hakkama samamoodi oma elu elama, aga nii mõndagi võib sealt endale kõrva taha panna. Filmi poole peal kinos mõtlesin oma eesistuja peale hetkeks: "Milleks sa oma väikese venna seda vaatama tõid? Vaeseke võib veel trauma saada!” Vaevalt nii noorele mõistusele sealt kuigi palju kohale jõudis." Nojah, see selleks. Mainimata ei saa jätta loomulikult fantastilist näitlejate ansamblit, alustades Edward Nortonist, keda ei saa piisavalt palju kiita! Brad Pitt teeb siin oma karjääri kahtlemata ühe meeldejäävaima rollisoorituse, tõestades et tegemist pole kõigest ilusa näolapiga, kuid seda tegi ta juba oma varasemates filmides. Omamoodi tõrvatilk meepotti oli Helena Bonham Carteri tegelane, näitleja kes varem silma paistnud peamiselt kostüümidraamadega. Ja need lugematud väikesed tegelased, kuid kindlasti mitte vähemtähtsamad rollid teevad Fight Club’ist unustamatu elamuse. Siin filmis olid kõik võrdsed! Filmi lõpulahendus oli samuti midagi erakordset, mida Fincheri puhul sain ka teist korda kogeda filmis The Game. Fight Clubi lõpp on täiesti ainulaadne, mida on loomulikult terve film, ma pean silmas seda ekstaasi sarnast tunnet, kui sa näed neid pilvelõhkujaid kokkuvarisemas ja taustal käib perfektselt valitud lugu, “The Pixies – Where is my mind?”. Sa tunned nagu oleksid osa saanud mingist revolutsioonist, süsteemi allatõmbamisest ja selle hävitamisest. Masterpiece ja ei midagi vähemat.
Kui seanss oli läbi ja kinost välja astusime, siis ma olin kergelt öeldes sõnatu. Ühes asjas olin ma kindel, kunagi varem polnud ma midagi taolist näinud ja ükski film enne Fight Clubi pole niiviisi hinge pugenud, elu järele mõtlema pannud või üleüldse mõtlema pannud. Fight Clubi ma vaatangi vahel, et nö "reaalsusesse" tagasi tulla. Fight Club on nagu jäine laks vastu nägu ja see meeldib mulle. Ta ei ole film, mida perega või sõpradega vaadata, sest pahatihti need inimesed kes kõrval istuvad pole sinuga samal lainel. Ka sõber kellega kinos käisin polnud minuga päris samal lainel, ma ei mäleta mis ta ütles selle filmi kohta pärast kinost väljumist, aga ilmselt polnud ta valmis veel oma silmi avama.
Kaklusklubi saab vaadata kas kinos suurel ekraanil ja kõige ideaalsem on kui see saal ka tühi oleks või siis kodus pimedas toas võimalikult suurest televiisorist ja valjuhäälselt. Või siis lugege raamatut oma voodis lambivalgel enne uinumist ;) Viimased kaks varianti on loomulikult igavesti teostatavad. Miks ei võiks olla eraldi kino, kus ainult vanu filme näidatakse, nii mõnegi hea filmi vaataks suurel ekraanil ära, vot siin teile äriidee:D
Ei tegu ikka v mõnusa filmiga,näitljead mängivad oma osa super hästi välja ja kui vaadata seda filmi esimest korda,ilma et oleks ka raamatut lugenud siis on filmi lõpp ikka super...kuid ega ei saagi öelda et raamat oleks v palju parem olnud,lihtsalt raamat oli põhjalikum ja süvenes mõnda detaili rohkem kui film.
9/10
9/10
mul on traditsioon vaadata igal aastal jõulude paiku fight club'i. seegi aasta teistmoodi polnud ning vaatasingi jälle uuesti. mõnus ja sürr trip algusest lõpuni ning brad pitti üks parimaid rolle üldse. tõeline kunstiteos.
aa ja peaksin ära märkima ka selle, et Fight Club oligi mõned aastad tagasi film, mille tõttu ma pöördusin arnie, chuck norrise, van damme ja seagali märulifilmidest tõsisema ja kvaliteetsema kraami poole.
9/10
aa ja peaksin ära märkima ka selle, et Fight Club oligi mõned aastad tagasi film, mille tõttu ma pöördusin arnie, chuck norrise, van damme ja seagali märulifilmidest tõsisema ja kvaliteetsema kraami poole.
9/10
-
DaydreamDiamond
- Ristiisa
- PostitusiCOLON 982
- LiitunudCOLON 07. Oktoober 2008, 11:36
- AsukohtCOLON Tartu
Oiiiiiiiiii, üks minu lühikese eluea jooksul nähtud parimatest filmidest!!!! Ülihead tekstid ja ülihead osatäitjad. Olen siiamaani Brad Pitt'i ja Edward Nortoni fänn alates selle filmi nägemisest.
9/10
9/10
Viimati muutis 1, DaydreamDiamond, muudetud 29 korda kokku.
It's only after we've lost everything that we're free to do anything.
.-
LiveForThis
- Ristiisa
- PostitusiCOLON 4911
- LiitunudCOLON 28. Juuni 2008, 15:25
- AsukohtCOLON Tallinn
