Frank (Steve Carell) on homoseksuaalne õppejõud, kes kaotab oma rivaalile teadusauhinna ja oma armsama. Peale ebaõnnestunud enesetapukatset, kolib ta mõneks ajaks elama oma õe Sheryli (Toni Collette) ja tema perekonna juurde. Täiuslikkusest jäävad seal peres aga kõik väga kaugele: kaotajaid mittesalliv pereisa (Greg Kinnear), vaikimisvande võtnud perepoeg, heroiinimaias vanaisa ning pisut ülekaaluline 7-aastane peretütar Olive, kelle suur unistus on võita missivõistlus. Peagi avaneb Olive�il võimalus osa võtta iludusvõistlusest nimega Väike Miss Päikesepaiste, mille tulemusena otsustatakse terve perega ette võtta mitmepäevane väikebussireis California osariiki, kus see pisitüdruku jaoks suursündmus aset leiab. Reis ise aga ei kujune kaugeltki tavapäraseks, vaid on täis tervet perekonda mõjutavaid sündmusi.
Film ei meeldinud, igav oli. Pettusin tõesti, polnud see, mis lootsin. Väike Olive on andekas ja armas, vanaisa on ka üle kõige! Film jääb kuidagi poolikuks. Tegelaste muutused on suhteliselt etteaimatavad.
Väga,väga sümpaatne ja muhe film.
Täiuslikult välja aretatud karakterid,keda mängisid kõik näitlejad suurepäraselt.
Alan Arkin vääris kindlasti Oscarit.
9/10
Kõva film oli. Mitte nüüd parim, aga selline hea film niisama vaatamiseks. Saab mitu korda vaadata küll, sest oli selline komöödiaga vürtsitatud draama. Oscarit oli ka väärt loomulikult ning ka Greg Kinnear ja Steve Carell tegid eha rolli.
Täitsa hea film oli. Teistsugune kui teised filmid. Näitlejad olid väga head. Komöödiat oli ka piisavalt, ainult see lõpp häiris mind natuke. Oleks võinud seal laval midagi muud teha kui striptiisi vms. Täitsa tugev 6+ tuleb minu poolt.
Minu silmis parim nn road-movie. Mõnus vaheldus oli. Draama ja komöödia olid päris korralikult tasakaalustatud. Näitlejad olid väga head, eriti Steve Carrell, kes on viimasel ajal väga positiivseks muutunud. Tegelaskujudest meeldis kõige enam ropusuine vanaisa ja vaikimisvande andnud teismelisest perepoeg.
8/10
Väga huvitava lõpp oli sellel filmil. Tekitas sisemist viha nende lollakate vastu, kes ära ajasid neid.
Kusjuures seal lõpus need Barbie-nägudega tited - what the fuck? Selline tunne, nagu need oleks arvutiga tehtud. Unhuman.
"Violence is one of the most fun things to watch." - Q. Tarantino
BFMi stsenaristika eksami raames sai uuesti vaadatud. Oeh. Vapustavalt hea film. Nüüd vist mingi 8 korda nähtud ja iga kord paned uusi detaile tähele. Näiteks, don't judge me, aga sain esimest korda teada, et Richard ei olegi Dwayne'i isa
