Kahandamine

[JazZ-]

Kahandamine
Downsizing (2017)

"Kahandamine" on ülivaimukas komöödia, mis otsib lahendust maakera hukutada ähvardavale ülerahvastatuse probleemile. Nimelt on Norra teadlased leiutanud mooduse, kuidas kahandada inimene 13 cm pikkuseks hoides sedasi kokku tohutul määral ressursse ning pakkunud välja 200-aastase ülemineku perioodi, et kogu planeedi elanikkond järkjärgul miniatuurseks muuta. Kui tavasuuruses vaagud vaesuse piiril, siis minimehikesena on sama sissetuleku eest võimalik elada nagu kuninga kass.

Üheks esimese laine kahandamisprogrammiga liitujatest on abielupaar Paul Safranek (Matt Damon) ja Audrey Safranek (Kristen Wiig). Nad otsustavad maha jätta oma näruse ja stressirohke elu Omahas, et suunduda elama luksuslikku miniatuurühiskonda täis jõude-aega ja küllust. Nii saab alguse elumuutvate sündmuste jada ootamatute seikluste ja tähendusrikaste tutvustega.

Loe täielikku tutvustust siit

[JazZ-]

Müts maha, et nii tugeva ideega film nii nõrgalt teostada suudeti - sellise katsumusega mahasaamist pole ma vist juba "Perfect Sense'ist" saati näinud. Kuni Matt Damoni kahandamiseni tundus lool tegelikult potentsiaali olevat küll, aga koos Mattiga kahanes järk-järgult ka lootus, et kinolinalt veel midagi huvitavat välja võiks kooruda. Sisuliselt minetas filmi algidee pärast väikeste inimeste maailma ümber kolimist üldse olulisema tähenduse - selle kasutus koondus suuresti Matt Damoni tegelasele taustaloo andmisele ja mõningasele keskkonna- ja sotisaalkriitikale. Arvestades kui ajupesune maik nendest "see tõesti ongi NII lihtne ja NII mugav!" kahandamise reklaamlausetest suhu jäi, eeldasin, et kunagi ujuvad sealt lagedale ka mingid hirmsamad probleemid kui

Spoiler :

"maailm on ikka HUKULE MÄÄRATUD, sest enamus inimestest on sitad ja pole nõus enda pikkust vähendama".

Terve nende kogukond sõltus ju põhimõtteliselt täielikult suurte inimeste heast tahtest, millega neil kuidagi utoopiliselt vedas, sest iseenesest pole genotsiid kunagi varem nii lihtne olnud.

Spoiler :

Jajah, tean, et seal räägiti, kuidas 17 dissidenti vastu tahtmist ära kahandati ja siis pappkastiga kuhugi reisile saadeti, sad.

Võiks ju arvata, et ükski film, kus mängib Christoph Waltz, ei saa halb olla, aga kes on "Water for Elephantsi" näinud, teavad, et see pole päris tõsi. Oma stseenid varastas Waltz (koos kergeusklike rahaga) küll, aga väga palju(sid) tal just päästa ei õnnestunud (spoilerid? - ei ole).
See asiaat mõjus jälle suhteliselt tüütult - kutsuge mind rassistiks, aga see "ma ei oska inglise keelt, aga olen muidu väga tarmukas" stereotüüp tundub ometi kuidagi veel rassistlikum kui mina ja Ku Klux Klani liikmeskond kokku (kui need orjatöölised päriselt ka nii tüütud on, siis ostan rõõmuga H&M'i kaupa edasi).

Probleemide kokkuvõttega sai keegi ICM'is tegelikult juba päris hästi hakkama:

The tone of the film is never settled. The comedy never hits, the drama seems fake and the meandering plot never leads anywhere important.

Muidu vahva, et Matt Damoni naise nimi Audrey oli.

5/10 idee ja Christoph Waltzi eest

[Ralf]

Mul oli suur emotsioonide konflikt "Kahandamist" vaadates. Filmi lõppedes jäi närima tunne, et see ei saanud täpselt aru, mis ta olla tahab. Võimalik, et tegemist teosega, mis võetakse praegu leigelt vastu, aga kujuneb aastatega suureks kultusfilmiks, kui see "oma fännid leiab". Nagu Mike Judge'i "Idiocracy" vms. Tõtt-öelda käis peast ka mõte läbi, et lugu oleks mõjunud andekamalt, kui selle kirjutanuks-lavastanuks Judge'i sugune terav satiirik, mitte Alexander Payne.
Payne'i filmidele on üldiselt omane, et tegelased kipuvad olema enesekesksed, kalgid ja pessimistlikud. Palju pessimismi ja eluväsimust kumas ka siit läbi, mistõttu ei mõjunud lugu väga lõbusalt (vähemalt siin oli uute väärtushinnangute saamise aspekt), kuigi premise seda justkui tõotas. Ja kahjuks mõjus inimeste kahandamise protsess ja selle ideoloogia pigem hirmsalt kui aukartust äratavalt. Nimelt alguses, kui näidati esimesi kahandatud inimesi, siis neid vaatama tulnud publik rõõmustas ja hõiskas, minus tekitas see pigem ebamugavust. Kahtlen, et päriselt sellele niiviisi reageeritaks ja oleks nii palju inimesi, kes nõustuks ennast niiviisi keskmise munni suuruseks kahandama. Film tahtis jätta muljet, nagu see avastus oleks parim asi pärast viilutatud leiba vms ja paljud jooksevad kohe tormi. Ka kahandamise protseduur ise oli veidi õõvastav. Nii et tekkis küsimus, et kas ma peaks nüüd naerma tõesti?
Tahaks anda "Kahandamisele" punkte innovaatilisuse ja ambitsioonikuse eest, aga kokkuvõttes mind film väga ei kõnetanud ega kõditanud ega naerutanud. Matt Damon karismapunkte seekord ei saa, küll aga kiidaks Waltzi ja ERITI Hong Chaud - tõeliselt värvikas leid. Annan ka 5/10. Alexander Payne on andekas individuaalsete inimeste vaatleja, aga mitte suurem asi globaalsete probleemide või teaduse arengu üle mõtiskleja.

[JazZ-]

Olen Ralfiga suures osas nõus, aga mõned sõnad kahandamise teemal:

Ja kahjuks mõjus inimeste kahandamise protsess ja selle ideoloogia pigem hirmsalt kui aukartust äratavalt. Nimelt alguses, kui näidati esimesi kahandatud inimesi, siis neid vaatama tulnud publik rõõmustas ja hõiskas, minus tekitas see pigem ebamugavust. Kahtlen, et päriselt sellele niiviisi reageeritaks ja oleks nii palju inimesi, kes nõustuks ennast niiviisi keskmise munni suuruseks kahandama. Film tahtis jätta muljet, nagu see avastus oleks parim asi pärast viilutatud leiba vms ja paljud jooksevad kohe tormi.

Selles alguspoolses stseenis näidatud soe vastuvõtt tundus mullegi pigem ebarealistlik (kuigi ei tea, kas tõepära saavutamine seal väga oluline eesmärk oligi), aga muus osas kaitseksin Sašat. Minu meelest olid end kahandada otsustavate inimeste põhjused üsna selged ja täitsa usutavad - sisuliselt ei tundnud kahandusprotsessil mingeid varjukülgi olevat (kui ehk sõpruskonna kaotamine välja arvata) ja see võimaldas üsna kiiresti võlgades torujürist multimiljonäriks saamist.

Spoiler :

Lisaks öeldi lõpus, et ainult 3% maailma elanikkonnast on ennast kahandanud - numbrites ikka üsna suur arv, aga minu meelest on see "tahaks parema elu peale saada" selle protsendi juures enam-vähem piisav argument küll.

Eeldasin aga, et müügimeeste ja meedia soravale hype'ile ehitatud fassaadi tagant tuleb pikapeale rohkem muda välja, aga nendel Stepfordi elanikel tundus kõik parimas korras olevat - kuidas näiteks mõni kotkas kogu nende elanikkonda nahka ei pistnud? Arvasin alguses, et nad elasid mingi kupli all, aga kuna lõpus sadas seal vihma, siis pole selles enam nii kindel.

Minu meelest oleks "Downsizing" töötanud paremini musta komöödiana kui selle poolkõva keskkonnadraamana, mis ta olla üritas.

[Ralf]

Tõsiasi, et inimene muutub 13 cm pikkuseks, on juba iseenesest varjukülg, mulle tundus.
Eks lugu kokkuvõttes üsna küüniline oli, mis on Payne'ile omane. Inimesed elavad ennast võlgadesse, reostavad planeeti ja siis on nõus ennast imetillukeseks kahandama, et oleks võimalik muretult elada. Ja siis see spontaanne üllatus,

Spoiler :

et tegelt oleme nagunii hukule määratud.

Mulle ühtlasi tundus, et film pilkab inimeste kalduvust otsida globaalsetele probleemidele absurdseid lahendusi. Eks NASA ju praegu mõtlebki, kuidas inimesi Marsile viia.

[dm7]

13 cm küll keskmine munn ei ole.

[Ralf]

13 cm küll keskmine munn ei ole.

Minu majapidamises on!!

[Ronet]

(20:53:44) <Level> Downsizing läks väga peale btw
(20:53:47) <Level> pole ammu nii palju naernud
(20:53:52) <Level> saalile läks ka peale
(20:53:59) <Level> leidus vanemaid ja nooremaid inimesi
(20:54:29) <@Salf> Pity fuck
(20:54:54) <Level> minu selle aasta Passengers
(20:55:01) <Level> ei oodanud mitte kui midagi ja nautisin täiega

Oli suur oht, et Vietnami naine muutub tüütuks nagu Short Round vms. Aga ei, suutis ehk isegi hinge minna.

8/10

[Forzelius]

saan aru inimestest, kes ütlevad, et ei meeldi ja et ei olnud koherentne and all that, aga mulle meeldis. payne filmid suht kõik peale läinud ning sellel polnud küll giamatti-levelil sümpaatset peategelast, aga maailm oli piisavalt ehe ning kokkuvõttes võis rahule jääda. polnud homerun, aga solid double läheb scorecardile kirja ikka.

[Rasmus]

Aa, fuck, ei saanud mitu nädalat pihta, et miks te siin Payne'ist räägite, nagu ta oleks mingi isikupärane või andekas mees, aga tuleb välja, et mõtlesin hoopis filmi nimega "Max Payne", mis pidavat jama olema.

[Cochrane]

Kõikusin tükk aega 6 ja 7 vahel, aga mida rohkem mõtlesin filmi kasutamata jäänud võimalustele, seda rohkem liikus osuti kuue poole. Siiski, head ideed, mitmed humoorikad kohad ja Christoph Waltz andsid kokku piisavalt hea kinoelamuse. 6/10