Palju õnne surmapäevaks

[Rain]

Palju õnne surmapäevaks
Happy Death Day (2017)

Hinnatuima õudusfilmide stuudio Blumhouse'i haarav põnevik "Palju õnne surmapäevaks" viib vaatajad painajalikku ajaspiraali.

Egotsentriline tudengineiu Tree ärkab oma sünnipäeva hommikul ühe tundmatu kuti ühikatoas mäletamata midagi eelmise õhtu sündmustest. Pika ja tiheda ülikoolipäeva lõpus külastab tüdrukut kõhedusttekitavas beebimaskis mõrvar ning preili sünnipäevast saab tema surmapäev. Kuid järgmisel hommikul ärkab Tree taas samas voodis sama telefonihelina peale ning kõik kulgeb uuesti nagu eelmisel päeval. Saanud aru, et ta on sattunud painajalikku ajaspiraali, on ainus, kes paanikas tüdrukut usub, toosama ühikapoiss Carter. Selleks, et välja uurida mõrvari identiteet ja lõpetada nõiaring, peab Tree surema veel palju kordi. Mitu sünni-/surmapäeva tarmukale plikale koguneb ja kuidas läbielatu Treed muudab, see selgub juba filmis.


Loe täielikku tutvustust siit

[JazZ-]

Kurvastav, et inimesed kulutavad oma aega "Blade Runnerile"* samal ajal, kui kinos jookseb ka selline esmaklassiline näitleja nagu seda on Jessica Rothe. Lisaks teeb ta seda ühes erakordselt haruldases nähtuses Eesti kinolevimaastikul: heas õudusfilmis. Rohkem pole vist mõtet pinget kruvida ( - iga õuduka režissöör pärast dušikardinate eest tõmbamise stseeni), sest teravama mõistusega lugejad on tõenäoliselt juba aru saanud, et üritan jõuda filmini, mille pealkiri ka teema omas kajastub - ja seda võiksid teha ka kõik teised. Miks? Olgu, ma kohe räägin.

Olen juba enam-vähem õppinud arvestama tõsiasjaga, et IMDb hinne pole õudusfilmide puhul kõige adekvaatsem näitaja, sest üks kontingent kipub hindama hoopis oma hirmutaset ("Nii mõttetu film, polnud nagu üldse õudne!") ja teine paralleele "Ristiisaga". Sellegipoolest sisenesin kinosaali nagu tavaliselt - karja ebaviisakate teismeliste ja madalate ootustega. Pärast poole tunni möödumist juhtus aga midagi imetabast - film hakkas peale! (pärast neljandat Vapiano reklaami ei tundnud see lihtsalt enam nagu miski, mis kunagi juhtuda võiks). Ja siis hakkas film uuesti peale. "Groundhog Day" stsenaariumi varastamises ei pruugi küll otseselt midagi originaalset olla, aga selle slasher'i konteksti paigutamine on siiski küllalt kaval nüke, mis üsna palju mängu- ja mõrvamisruumi annab. Tulemuseks on omamoodi põnev žanrisisese reeglistiku väänamine: ebameeldiv bitchy tüdruk, kes sureb esimesena, on ühtlasi vaatajate poolehoiu võitnud final girl. Lisaks on respekteeritav, et sealjuures suudeti edukalt vältida seda veriseks tallatud meta-viidete teed, millest enam juba naljalt mööda ei astuta. Teate küll, kui õudusfilmide tootjad said aru, et rumalast teismelisest, kes väärib surma, on parem ainult rumal teismeline, kes on teadlik, et ta väärib surma, ja otsustasid siis, et on täiesti okei teha muus osas halb film, kui sinna mingi "Kas te siis õudusfilmi "Reede 13" (1980) pole näinud? Pimedas välja minek on halb idee!" sisse visata. (Võimalik, et teen siinkohal ülekohut, sest pole välistatud, et need loendamatud õudusfilmid, mida selles õuduses süüdistan, on tegelikult MTV "Screami" episoodid.)

Igatahes väga positiivne film ja mitte ainult sellepärast, et mulle inimesi suremas meeldib näha. Õigupoolest oli "Palju õnne surmapäevaks" vist üldse rohkem nagu "Mean Girls", kus aeg-ajalt pisut nuga antakse kui mõni tõsiselt verdtarretav horror-triller.

Lõpp jäi natuke painama:

Spoiler :

Kuidas Tree'l politseile tõestada õnnestus, et Lori teda mõrvata tahtis? Polnud ju mingeid asitõendeid, et just tema selle koogi valmistas ja et tal see plaanis Tree'le sisse sööta oli?

Politseinik: "Väidad, et see tüdruk - mis ta nimi nüüd oligi - tahtis sind mõrvata?"
Tree: "Lori. Ta nimi oli Lori."
Politseinik: "Fuck Lori! Case closed."

Või siis jättis Lori maha kirja, kus ta kõik oma kurjad plaanid avalikustas nagu mõrvaritele ikka kohane?

Kui keegi oleks pärast kinoseanssi mu arvamust küsinud, oleksin ilmselt käsi kokku löönud nagu Andrus Vaarik iga SNKT etteaste järel ja öelnud: "Lihtsalt võrratu!" Selle asemel küsis õde, kas ma ta mahakukkunud popkorni tahan. Ei tahtnud.

8/10

* Mida ma küll näinud pole, aga ega see mu viha vähenda.

[Ralf]

Jah, kena throwback 90ndatesse.
Sarnasused "Mean Girlsiga" ei jäänud märkamatuks mulle, tõin "Kinovärgiga mandariinis" selle välja isegi.
Õudukana polnud teab mis efektne, aga mõnusalt nüansirikas film ja Jessica Rothe oli tõesti äärmiselt sümpaatne, eriti oma bitchiliku kesta seest välja kooruma hakates.

[Rasmus]

Panin esialgu 7/10, aga kui sel filmil õnnestub tõepoolest slasherid kinodesse tagasi tuua, nagu hetkel iga õudusfilmiteemaline väljaanne suure suuga (või fondiga) pasundab, olen ma valmis "Happy Death Day'le" kõik maailma punktid andma.

Õudusfilmiks ma seda tegelikult nimetada üldse ei taha, kuna olenemata surmastseenide paljususest on vibe läbivalt väga noortekomöödialik ega panusta kordagi reaalsele õudusele või vaataja hirmule. Selles mõttes paras petekas seda õudukana reklaamida.

Aga Jessica Rothe on tõepoolest fantastiline. Nagu Blake Lively ja Ana de Armas kokku - kõige ilusam inimene, keda ma kunagi näinud olen või mõni muu sarnane ebarealistlik ülistus.

Nutsin ka!

Vaadates jäid mõned lollused häirima, aga praegu sada aastat hiljem ei oska enam midagi konkreetset välja tuua. See päris viimane stseen oli väga naljakas - ilgelt cool viis konstateerida elevanti ruumis, ilma et see filmi sisu segama või domineerima hakkaks!

Spoiler :

Groundhog Day yo

[lostinthemist]

Pikalt kirjutada ei viitsi, aga üllatavalt meeldiv õudussugemetega thriller. Selles suhtes hea, et müsteerium oli piisavalt jalaga-vastu-maad ja kütkestav ning lõputu küünlapäeva värk oli sellega seoses ainus üleloomulik element. Märksa parem kinoelamus sellest teisest õudusfilmist tänavu, milles ka 10 aastat hiljem ei suudetud midagi uut pakkuda.

Spoiler :

Sain aru, et Lori oli selle kõige taga alates filmi keskelt stseenist, kui peategelane oli politseiautos ning mõrvar pistis autoaaknast välja koogikese, millelt maha kukkunud küünlaga lahvatas leek. Sest kust mujalt me seda koogikest nägime?

7/10

Kas mulle ainsana meenutas peanäitleja ilgelt Gal Gadotit?

[Ronet]

Norm ajatapja. Nende ilusate CW näitlejate keskmes jäi vist kõige eredamalt silma see korbijuht Danielle. Hilaar ja üle võlli. Pole paha esimese rolli kohta!

Jessica Rothe meenutas rohkem mingi teise inimesega ristatud Melissa Benoisti, ei?

solid 6/10

Spoiler :

Aimasin mõrvari suht kohe ära.

[JazZ-]

Nagu Blake Lively ja Ana de Armas kokku

Jessica Rothe meenutas rohkem mingi teise inimesega ristatud Melissa Benoisti, ei?

Viskaksin siia nimekirja veel omalt poolt Alona Tal'i juurde. Oleks aeg originaalsem nägu hankida!