Klaasloss

[Rain]

Klaasloss
The Glass Castle (2017)

Ühest ekstsentrilisest, raskusi taluvast ja kokkuhoidvast perest jutustav „Klaasloss“ on erakordne lugu tingimusteta armastusest. Oscariga pärjatud Brie Larson ("Ruum", "Kong: Pealuu saar") toob Jeannette Wallsi populaarsed memuaarid ekraanile noore naise rollis, kes leidis tänu oma äärmiselt ebastabiilse isa (Woody Harrelson, "Näljamängude" filmid) rõõmuküllasele ja metsikule loomusele sütitava kindlameelsuse, et ehitada endale üles edukas elu iseenda reeglite järgi.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Taiplikult struktureeritud lugu ning veenvad näitlejatööd teevad "Klaaslossist" üpris mõjuva draama. Ühtlasi hindan, et film suudab perekonnast ja lapsepõlve mõjudest rääkida suht üldises plaanis, nii et filmi lõppedes ei hakka kohe kukalt kratsima, et milleks mul nüüd oli vaja teada selle suvalise naiska elulugu? Meeldis, et "Klaasloss" jõuab emotsionaalselt toitva mõtteni, et perekonnast ei saa end nagunii täielikult ära lõigata. Woody Harrelsonile on antud kõige raskem ülesanne, sest tal tuleb sümpaatseks ja inimlikuks mängida mees, kes on suuresti perekonna nuhtlus ja võib nii lapsed kui abikaasa oma alkoholismi ja ebaküpsusega täielikult põhja viia. Saab hästi hakkama - mu arust üks Harrelsoni parimaid rollisooritusi üldse. Film meenutas "Captain Fantasticut" üksjagu, aga erinevalt tollest filmist ei vägistata publikut radikaalse maailmavaate ja väärastunud elutõdedega. Kõlakas draama. Ma muidu poleks "Klaaslossist" ehk väga hoolinudki, aga viimased 15 minutit tõmbavad narratiivi otsad nii ilusasti kokku, et panen 7 hindeks.