Mis lugu hetkel mängib?

[Kickflick]

5miinust - deliirium
https://www.youtube.com/watch?v=ddfb8i3XvjM

Kohaliku rõveräpi ülim tase, teist aastat järjest on neid poisse lihtsalt lust kuulata

Väga muhedad tüübid tõesti. Bängib ka minu kõlarites juba pikemat aega.

[Ralf]

Al Stewart - Genie on a Table Top

Alahinnatud hr. Al Stewart on üks loomingulisema sõnavalikuga laulukirjutajaid üldse ja nii põhimõtteliselt terve oma karjääri jooksul.

There was a rin-tin-tabulation coming
It was so hard to control
And it makes me feel okay
Like a pig with a bucket full of truffles in a French cafe
Like Louis Armstrong playing trumpet on the judgment day
Like a flying boat captain with an amethyst lake below
Like a winner of a marathon rolling in a field of snow

[Maik83]

Theory of a Deadman - The Last Song (Acoustic).

Mõnus, melanhoolse noodiga lugu töö kõrvale.
Jagan tavaversiooni.

https://www.youtube.com/watch?v=tRvLGapDMXk

[Ralf]

Bruce Springsteen - Leah

Üks Bossi kaunimaid laule... ei saa küllalt.

[Ralf]

Jackson Browne - Hold Out

Üks pärl keskpärasel "Hold Out" albumil.

[Ralf]

Mkay, ma pole just maailma suurim Lana del Rey fänn, aga ta on eksootiline self-made artist, kellel õnnestunud oma lahe nišš leida. Ühtlasi on tal kütkestav sensuaalne hääl, mis mind tõmbab. Võin põgusalt mõnda tema laulu kuulda möödaminnes ja tunnen kohe ära, et see on Lana del Rey. Vähestel artistidel õnnestub nii ruttu ja kindlalt mu teadvusesse pääseda.
Laulukirjutajana on ta parimal juhul keskpärane ja ilmselgelt mitte kõige mitmekülgsema sisemaailmaga. Tihti olen ta plaate kuulates tundnud, et minuni jõuavad liiga palju kosmeetikat omava, isalt regulaarselt peksa saava ning öösiti akna peal salaja suitsu tõmbava teismelise plika mõtted. "Tripping off from the walls into the docks and shit" ; "Sometimes it feels like I've got a war in my mind / I want to get off but I keep riding the ride" ja sellised read mõjuvad pealekauba lihtsalt tobedalt. Aga LDR teeb need kuidagi enda omaks, koduseks, ja ta muusika on nii produtseeritud, et need heietused töötavad peaaegu mingil vägeval spirituaalsel tasandil.
Harjunud ma juba olen, et ta laulab siirupisel toonil oma lemmikvärvidest, suvest ja deemonlikest suhetest, aga vaikselt olen hakanud väsima. LDR opereerib niigi üpris kitsas mullis. Ta teab isegi, et üksinda ei kanna ta järjekordset albumit ära ja võtnud "Lust for Life'il" appi mõned väheütlevad räpparid, kelle panusest on raske hoolida.
72 minutit on liiga palju. Juba "Honeymoon" tundus kole pikk. "Born to Die" ja "Ultraviolence" (tema kõige psühhom album) olid tervelt 20 minutit lühemad. Niisuguse artisti plaadid võiksid jääda sinna 45 minuti piiridesse - vähe ma usun, et sel naisel jääks nii midagi olulist ütlemata, minu arust ta üritab suht igas laulus paika panna, et suvel on mõnna raadiot kuulata ja poisid on rumal, sageli isegi ohtlik ahvatlus. Ta laulud kipuvad suht ühekülgsed olema vormilt ja sisult.
"Honeymoonist" on "Lust for Life" nõks huvitavam ja vokaalselt võib-olla ta tugevaim album. Aga mu erutus ta stiili suhtes on kadunud. Võite Taylor Swifti üle naerda, aga tema on hea näide, kui palju võib üks popartist vähem kui 10 aastaga areneda. Lana Del Rey's kui muusikus pole ma erilist kasvamist täheldanud. Lihtsalt minapilt on tal tervemaks muutunud ning muusika enam mitte sama heitlik ja süngetooniline.
"God Bless America - And All The Beautiful Women In It" on muidugi võimas hümn, mis mõjub relevantselt (sama lugu sellele järgneva "When The World Was At War We Kept Dancing"-uga), aga nagu mainitud, ta pole piisavalt hea laulukirjutaja, et tõsisemat kõneainet pakkuda. Aga del Rey fänn (ega Trumpi vihkaja) pettuma ei pea uues albumis.

[Garli]

[Kickflick]

Mkay, ma pole just maailma suurim Lana del Rey fänn, aga ta on eksootiline self-made artist, kellel õnnestunud oma lahe nišš leida. Ühtlasi on tal kütkestav sensuaalne hääl, mis mind tõmbab. Võin põgusalt mõnda tema laulu kuulda möödaminnes ja tunnen kohe ära, et see on Lana del Rey. Vähestel artistidel õnnestub nii ruttu ja kindlalt mu teadvusesse pääseda.
Laulukirjutajana on ta parimal juhul keskpärane ja ilmselgelt mitte kõige mitmekülgsema sisemaailmaga. Tihti olen ta plaate kuulates tundnud, et minuni jõuavad liiga palju kosmeetikat omava, isalt regulaarselt peksa saava ning öösiti akna peal salaja suitsu tõmbava teismelise plika mõtted. "Tripping off from the walls into the docks and shit" ; "Sometimes it feels like I've got a war in my mind / I want to get off but I keep riding the ride" ja sellised read mõjuvad pealekauba lihtsalt tobedalt. Aga LDR teeb need kuidagi enda omaks, koduseks, ja ta muusika on nii produtseeritud, et need heietused töötavad peaaegu mingil vägeval spirituaalsel tasandil.
Harjunud ma juba olen, et ta laulab siirupisel toonil oma lemmikvärvidest, suvest ja deemonlikest suhetest, aga vaikselt olen hakanud väsima. LDR opereerib niigi üpris kitsas mullis. Ta teab isegi, et üksinda ei kanna ta järjekordset albumit ära ja võtnud "Lust for Life'il" appi mõned väheütlevad räpparid, kelle panusest on raske hoolida.
72 minutit on liiga palju. Juba "Honeymoon" tundus kole pikk. "Born to Die" ja "Ultraviolence" (tema kõige psühhom album) olid tervelt 20 minutit lühemad. Niisuguse artisti plaadid võiksid jääda sinna 45 minuti piiridesse - vähe ma usun, et sel naisel jääks nii midagi olulist ütlemata, minu arust ta üritab suht igas laulus paika panna, et suvel on mõnna raadiot kuulata ja poisid on rumal, sageli isegi ohtlik ahvatlus. Ta laulud kipuvad suht ühekülgsed olema vormilt ja sisult.
"Honeymoonist" on "Lust for Life" nõks huvitavam ja vokaalselt võib-olla ta tugevaim album. Aga mu erutus ta stiili suhtes on kadunud. Võite Taylor Swifti üle naerda, aga tema on hea näide, kui palju võib üks popartist vähem kui 10 aastaga areneda. Lana Del Rey's kui muusikus pole ma erilist kasvamist täheldanud. Lihtsalt minapilt on tal tervemaks muutunud ning muusika enam mitte sama heitlik ja süngetooniline.
"God Bless America - And All The Beautiful Women In It" on muidugi võimas hümn, mis mõjub relevantselt (sama lugu sellele järgneva "When The World Was At War We Kept Dancing"-uga), aga nagu mainitud, ta pole piisavalt hea laulukirjutaja, et tõsisemat kõneainet pakkuda. Aga del Rey fänn (ega Trumpi vihkaja) pettuma ei pea uues albumis.

Kuulasin täna ka plaadi peaaegu läbi. Paar lugu jäid lõpust küll kuulamata, kuid ei usu, et need mind millegi uuega ehmatada suudaksid. Kui ma esimest singlit "Love" kuulsin, mõjus see mulle kohe väga kütkestavalt ja seadis uue albumi ootused kõrgeks. Nüüd kuulates tundusid aga kõik järgnevad lood "Love'i" erinevad variatsioonid. Album on küll tervikliku kontseptsiooniga, kuid kogu helipilt on kuidagi ühtmoodi hõbehallides toonides loid ja unelev. Peale paari lugu vajusin ma oma enda mõtetesse ja siis äratasin end üles, öeldes: "Mees, sa kuulad uut Lana Del Rey albumit, mida sa juba pool aastat oodanud oled, ärka üles!" Muidugi on ka album liiga pikk ning kuna lood on üsna sarnased omavahel, oli raske esimesel kuulamisel noppida välja kõige parimaid palu.

Positiivse külje pealt on Lana Del Rey sensuaalne hääl ja isikupära jätkuvalt heas vormis. Ka räpparite kaasamine mitmes loos mõjus värskendavalt. Loodan, et ta suudab oma muusika teekonnal leida uusi ja põnevamaid teid, nagu seda on teinud ka Taylor Swift.

[Ralf]

The Elgins - Darling Baby

Rääkides magusatest häältest... Saundra Edwardsil on üks magusamaid hääli, mida kuulnud olen (Smokey Robinsonist paremgi).

Motowni maagia

[Kickflick]

Aasta ilmselt parim plaat, siin see on. Jagub nii mahedat tümakat, mürtsuvat rocki kui ka kaunemaid meloodiaid, rääkimata äärmiselt kihvtidest tekstidest.

[Ralf]

Lucinda Williams - Fruits of My Labor

Lucinda Williams on mu uus suur avastus.
Ta on hästi tõeline. Aru saada, et elult peksa saanud. Pole üks neist wannabedest, kes arvavad, et on elu näinud, sest sattusid ühe korra täis peaga kuskile džiibi tagaistmele. RateYourMusicus on ka välja toodud, et üks vähestest naisartistidest, kes julgeb avameelselt seksist kirjutada.

[Kickflick]

Katrina & The Waves-Love Shine A Light

Suht cheesy, kuid muudkui kummitab ja rahule ei jäta.

[JazZ-]

Selline lugu:

Kuna pärast HIMYM'i rerun'e tuleb säherdune koletu sari nagu "Fresh Off the Boat" ja ma pole tavaliselt piisavalt kärme off nupule vajutaja, näen tihti selle esimesi minuteid. Kui tavaliselt selle aja jooksul midagi väga märkimisväärset peale paari rassistliku nalja ei juhtu, siis ühes saatuslikus episoodis käis üks tatt välja, et nende kamp võiks ennast Halloweeni puhul Traweling Wilburyseks maskeerida ja luges seejärel ansambli liikmete nimekirja ette. Esialgu olin üpris kindel, et see väike naga luiskab, sest NO WAY, et selline muusikute Avengers eksisteerib, aga pärast kiiret guugeldamist pidin esimest korda terve oma pool elu kestnud elu jooksul positiivselt üllatuma. High five, Ralfi endine naabrimees Otto!

Mis nende muusikasse puutub, siis kõlab resultaat umbes täpselt nagu kõikide liikmete sooloprojektide aritmeetiline keskmine, mis aga tähendab ka seda, et artistide huvitavamad nüansid lähevad mõnevõrra kaduma. Roy Orbison oli minu jaoks tundmatu nimi, aga tuleb välja, et olen ta laule kuulnud küll. Arvasin lihtsalt, et need on Elvise omad.

[Ralf]

muusikute Avengers

Fun fact Otto kohta: oli Marju Läniku boyfriend. (Mis on päris cool.)

Alice Cooper - Hey Stoopid
Tore, et mu sünnikuul ilmus selline rokklaul, mis soovitab noortel end mitte tappa. Minust väikestviisi Alice Cooperi fänn saanud. Laheda jutuga vend pealekauba. "Billion Dollar Babies", "Love It to Death" ja "Killer" on väga vinged albumid.

[Ralf]

Clarence Carter - Too Weak to Fight

Puhas gruuv...