"Blackfish" jutustab loo tapjavaalast Tilikum, kes on kahekümne aasta jooksul tapnud kolm inimest, sh enda treeneri, kuid keda millegipärast endiselt hoitakse etendustel ja inimeste läheduses. Taustal jagab film infot vaalade ja nende eluolude, samuti nende püügi kohta.
Mõnda aega tagasi kui olin filmidest kirjutamise puhkusel lugesin ühte blogile saadetud e-kirja ning seal oli palve vaadata ja anda enda hinnang ühele USA dokumentaalfilmile "Blackfish". Teose lavastaja ning palve esitaja Gabriela Cowperthwaite ei ole minu jaoks varasemalt tuttav nimi, kuid kuna film ei olnud pikk ning tundus väga huvitav, otsustasin ära vaadata. Esimene reaktsioon oli vaikus ning imestus - imeline dokumentaalfilm.
Tegemist on kohe kindlasti ühe parima filmiga aastal 2013, mis on ka põhjuseks, miks sellest kirjutan. Teos on oma lühikese kestvuse juures väga otsekohene ning kiire ega raiska aega. Väga positiivne on näha filmi, mis teab enda piire ning oskab õigel ajal loo seisma panna, mitte üle pingutada ja vältida propageerivaks muutumist. Lugu on kolmest asjast korraga: vaalade püüdmine ja hoidmine kui äri, vaalade elu ja vangistuse piin ning kapitalismi mõjust puhastele treenerite soovidele ja hingedele. Lugu algab väga vandenõuteooria sarnaselt ning lõpuks muutub kohati nagu sarimõrvarist rääkivaks filmist, milles vaal Tilikum on peategelane.
Dokumentaalfilm on väga valus meeldetuletus looduse karmist realismist, et inimene ei ole loodud selliseid (ühtegi) suuri loomi taltsutama ega vangistama. Loo peaosas olev vaal Tilikum on tapjavaal, kes on surmanud kolm inimest, kuid sellest hoolimata ei hakka lavastaja Cowperthwaite teda kordagi mustama, vaid süüdistab neid inimesi, kes tema vangistasid ning pidevalt uuesti tagasi esinema saadavad. Tilikumi elu vaadatakse alates tema püüdmisest kuni tänapäevani välja. Sellest vaalast antakse suurepärane ja isiklik ülevaade läbi erinevate treenerite, kes kõik on aastate jooksul temaga tegelenud ning suhe temaga viiakse lausa nii kaugele, et filmi lõpuks on see vaal nagu inimene, keda teab, tunneb ja armastab. Kahjuks räägitakse terve lugu ainult ühepoolselt, sest SeaWorld inimesed ei anna kommentaare ega intervjuusid. Ainukene selle poole kujutus on läbi meedia ja ametlike teadaannete.
Filmi kõige võimsam relv on suur kogus erinevaid arhiivikaadreid, mis näitavad erinevate inimeste surmaga lõppenud rünnakuid. Need on hingematvalt reaalsed surmavideod ja kindel tõend nende "nunnude" loomade ohtlikusest. Samas jutustab film veel kapitalismi poolest ning suure korporatsiooni külmusest, mis väljendub erinevas julmuses erinevate osapoolte suunas, mis tegi mind kurvaks (paar pisarat) ning ajas kurjaks (tahaks minna protesteerima). Linateos tekitab tunde, et oled kohapeal ning ise tunnistad tervet seda lugu. Lisaks annab film väga palju informatsiooni vaalade elu kohta, nende psüühika kohta, sotsiaalse elu ja perekonnaelu kohta. Kokkuvõtteks ütlen, et seda filmi peab vaatama iga inimene, sest seda ümberjutustada või ülevaadet sellest anda on keeruline. Tõeliselt ainulaadne ja südamesse jälje jättev lugu.
Hindeks sellele suurejoonelisele dokumentaalfilmile on üheksa punkti. 9/10.
Nägin ka seda juba paar kuud tagasi. Väga vinge sissevaade SeaWorldi maailma. Miski, mis mulle on ääretult võõras ja kauge. Olgugi, et loomade vangistamine, et rahvale tsirkust ja leiba pakkuda on mulle küllaltki tuttav teema ja laidan seda üheskoos ülejäänud kritiseerijate ja loomaõiguslastega on minu ainus seos SeaWorldiga kunagine nunnu lastefilm "Free Willy". Film, mida ma põnnina nautisin, aga hiljem taipasin, et ega killer whale oma nime nunnu naeratusega avaneva hammasterea järgi ei saanud. Eriti teravalt mäletan põnnina nähtud dokumentaalfilme tapjavaaladest (kas tõesti on orca eesti keeles tapjavaal?), kus nood siis vaeseid hülgeid armutult pooleks rebisid.
Veepargi rumalust ja ahnust kajastab "Blackfish" suurepäraselt. Väga kena ülevaade antakse ka tapjavaalade üleüldisest ärakasutamisest taolistes "lõbusates" veeparkides. Julm värk. Eriti haige oli vaadata
Spoiler :
emase vaala üüratut ja hingekriipivat kurbust, kui tema alles ilmavalgust näinud lapsuke tema juurest ära kisti.
Tõhus ja õigetele emotsioonidele suruv dokumentaalfilm, mille vajalikkus on niigi selge.
Aga dokumentaalfilmina mõjus dokk natuke isegi liiga emotsionaalse halana ja eriti pingsalt jälgiti kõiki tüüpilise kaasahaarava dokki stampe, mistõttu ei saa ma "Blackfishi" lugeda väga heaks dokumentaalfilmiks. Suurepäraseks harivaks õppematerjaliks aga küll.
Juhtusin ka hiljuti vaatama. Oli küll huvitav (loomulikult ka masendav), aga mulle sellest pooleteisest tunnist ei piisanud. Uudishimu oli nii suur, et pidin terviklikuma pildi saamiseks veel mitu teist dokki otsa vaatama. Sealjuures leidsin ka ühe sellise loo, millest polnud varem kuulnudki - Killers in Eden.
LiveForThis kirjutasCOLONEriti teravalt mäletan põnnina nähtud dokumentaalfilme tapjavaaladest (kas tõesti on orca eesti keeles tapjavaal?), kus nood siis vaeseid hülgeid armutult pooleks rebisid.
Eesti keeles on neid minu mäletamist mööda ikka mõrtsukvaaladeks kutsutud. Täitsa võimalik, et öeldakse ka orka.
).