Lumevangid

[Ralf]

Mis puutub lõppu, siis

Spoiler :

see cutaway moment oli ehk natuke sobimatu mu jaoks. Meeldib väga see pisike tiitritejärgne lisastseen, võib-olla oleks seda näitama pidanud kohe pärast seda, kui Ottway ja hunt kisklema asuvad.

[damon]

Ootamatult hea. Kusjuures antud filmiga jäin mõlgutama mõtet, et kuigi tänane zanr on psühholoogiline triller ja mõndasi ajas segadusse, et reklaamist ja traileritest võis jääda mulje kui õudukast siis paarkümmend aastat tagasi oleks täiesti kindlalt liigitunud õuduka alla.

Spoiler :

Ma arvan kah, et naine oli surnud ning seetõttu soovis enesetappu teha. Mina arvan, mõtestades luuletust, et suri koos hundiga.

9/10

[Yukiko]

Lõin konto ainult selle filmi pärast.
Ei jaga Filmiveebi arvustusi, sest keegi teist pole hunti näinud.
Mina olen näinud naisena hunte ja korduvalt. Ka ilveseid ja üks kord karusid, kes silopallidel paremat vaatepunkti otsisid.
Esimesel korral hunti nähes mõtlesin samamoodi 18 -aastaselt, et kui ma olen nõrgem siis peab tema mind murdma. See silmast-silma tõevaatamine ja lõpuks ärapööramine oli hundi poolt.
Ta ei jätnud mind rahule ka aastate pärast ja peale väikest kolimist sõid mu naabri koera köögi akna all. Pea jäeti ainult alles ja kaelarihma leidsin oma tooli kõrvalt. See oli kättemaks, kui mu Kaukaaslane ühe hundi murdis. Ta nimi oli muidugi Alfa. Ta sai surma vaatmata oma püüdlustele....

Ma ei saanud ühe kilomeetri pärast loobuda oma põhimõtetest ja tunduvalt vastikum on ilvese pilk. Kes käib taga nagu vaatlev kass aga pilku tunnen kuklas. Ilves ei ole ohtlik. On uudishimulik nagu kass ja vaatleb teekonda.
Hunt ei tule nii ja selle alfa hundi jaoks olen sitt sööt.
Aga mul on kana kitkuda...

Liam Neeson tegi rolli aga kogu film oli multifilmipõhine ja hunt ei käitu ealeski niimoodi. Väga inetud olid ka need topised.
Hale film, mis suurendab väärastanud arusaamu metsloomadest ja inim-kuningas peaks justkui ohjad enda kätte haarama...

[Spellbound]

Kahju, et nägid filmi nii otseselt ja ühesuunaliselt.
"The Grey" hundid ei vasta reaalsusele, sest nad on loodud ainult ühel eesmärgil - et ilmestada peategelases toimuvat sisemist konflikti. Peategelase teadmistepagas huntide kohta võib tõesti tekitada tunde, et film püüab hunte kujutada tuginedes faktidele, aga kogu film on Ottoway sisemisest võitluses, rännakust ja lõpuks võidust, siis on kõik teised tegelased ja ka hundid üksnes vahendid ilmestamaks seda, mida ei Ottoway veel ei mõista või suuda välja öelda.

[TheGoodTheBadTheUgly]

Kuigi ma nägin seda filmi väga kaua aega tagasi, siis mulle see film meeldis.
Mulle tegelikult meeldis see lõpp

Spoiler :

kui peategelane sai surma. Film ei pea olema sellest ,et jälle peategelane oli tugevaim ning ongi õnnelik lõpp.

Ei, see film näitas seda ,et ükskõik kui ilmvõimatu tundub ellu jääda ja põgeneda, siis inimene alati võitleb kuni viimase piirini.

Jah, hundid tavaliselt nii agresiivselt ei ründa aga kuna tegu oli kuskil antartikas kus on vähe süüa ning kuskil lähedal pole ühtki küla, siis muidugi hundidel on hea püüda ja süüa inimesi
Väga meeldis see ,et need tegelased olid väga reaalsed, kellel must minevik, kes selline julge ja jõuline, kes tavaline jne... see luule oli super
8.5/10

[Ralf]

In The Grey, John Ottway, a man who has lost his wife and witnessed the death of his fellow roughnecks, also asks God for a sign. By contrast, however, he is rewarded negatively. He receives not an affirmation, but a horrible punch-line that makes a mockery of his struggle, and of the struggles of all his fellow men.

This final punch-line -- which involves the particular destination of Ottway’s long trek through the wolf-filled woods -- might be interpreted two ways. In the first case, Ottway is indeed among the “damned” and so God has meted out a devilish punishment for him and the other sinful “outsiders.”

Or – and I suspect this is the case – the answer is simply that there is no God.

Instead, there is only a savage, uncaring universe. The answer to Ottway’s query is that there are only further trials to survive and if he wants to do it, he better get to it…himself. In other words, life is struggle, and you either survive for the sake of living (because there is no after life…), or you lay back and, in Ottway’s words, let death “slide” over you.

http://reflectionsonfilmandtelevision.blogspot.com/2012/05/cult-movie-review-grey-2012.html
Hea analüüs/arvustus John Kenneth Muirilt, kelle põhjalikke kirjutisi aeg-ajalt ikka huviga loen.