Melanhoolia

[Kickflick]

Ma olen sellest filmis väga vaimustuses, hakkasin tõeliselt tunnetama Lars von Trieri fenomeni. Inimkonnal on viimane aeg, et nad ühest asjast aru saaks, aga nad on lihtsalt nii lootusetult haiglased värdjad ja see teebki selle võimatuks! Kirsten Dunst on vähemalt jalustrabavalt andekas näitleja! Film oli mõnusalt rahulik ja voolav, jõudsin kõik sümbolid enda jaoks lahti tõlgendada. Minu jaoks oli see perfektne filmikunst!

[uLtImAtEcRiTiC]

Nõustun paljuski raulsiga, lihtsuse mõttes tsiteerin:

Pettunud ei ole. Vaimustuses ka mitte. Mulle meeldisid eriti filmi ava- ja lõpustseen. Algus oli lihtsalt silmale ilus vaadata, /-/ lõpustseen annab õige efekti kindlasti ainult kinos. Ütleks, et see oli uhkelt ja stiilselt lahendatud.

Mis puudu jäi? Ootasin rohkem midagi šokeerivat. "Antichrist'is" näiteks sellest puudu ei tulnud. Pinget oleks võinud rohkem olla. Vahepeal vajus asi kuidagi liiga ära. Mingili hetkel hakkas Justine'i tujutsemine ja haiglaslik käitumine ära tüütama.

"Melancholia" on visuaalselt väga hästi tehtud nagu "Antichristki". Võib öelda, et Trier tegi oma ära, aga ei üllatanud. Kirsten Dunst oli super!

Lisaks Dunst'ile meeldisid isiklikult suurem enamik näitlejatest - abikaasa, õemees, wedding planner, ülemus jne - kuid oli ka erandeid. Käsikaamera kasutamine meeldis/ei häirinud, küll aga sai väsitavaks teise osa venivus (film tervikuna oli ehk veidi pikk). Negatiivsena mõjub ka ebavajalik alastus - ärge saage valesti aru, mul ei ole mitte midagi kinolinalt kauni naise keha vaatamise vastu, aga see ei olnud vajalik, lihtsalt ei olnud ja kõik (eriti esimene neist kahest). Filmi kaks osa oleksid ehk võinud veel rohkem omavahel seotud olla/kattuda.

Spoiler :

Miks peigmees nii ootamatult oma armastatud naise juurest lahkus?

Kahtlustan, et siin võis rolli mängida pruudi tegutsemine tolle noormehega, kes teda jälitas.

Väga raske hinnata, esialgu
~ 7/10

[RockabillySarin]

2/10

Esimesed kaadrid olid võimsad. Selline ilus pool varastatud Kosmose odüsseia. Näitas isegi planeet Melanhoolia kokkupõrget Maaga, mis oleks võinud alguses olematta olla.

Filmi lõpp näidatud... ja hakkas esimene peatükk.

Edasi väga arusaamatuks jääv kaameratöö ja montaaz kuni lõpu arvutigraafikani.

Film oli minu jaoks igav ja väsitav. Ootasin koguaeg muutust sisus, aga miskit.
Samas tuttavad on leidnud peategelase psüholoogilisest/vaimsest käitumisest sarnaseid jooni endaga.
Ja film on neid mingil määral mõjutanud (loodan, et positiivselt).

Ühesõnaga, kui sulle depressioon on südamelähedane, siis võid sellest filmist leida midagi,
mis aitab mõista, et sa ei ole ainus probleemne ja kindlasti mitte kõige hullem.


Aga kui sa arvad, et kogu maailma raskus ei ole mitte kellegi õlgadel,
siis soovitan vahele jätta või vaadata ja õppida tundma inimesi,
kes ei näe väikesid asju, "milles kokku saab su soe ja väike maailm"(Jäääär - Lihtsad Asjad).



Graafiliselt.



Üritan veel Lars von Trier`i filme vaadata. Ise pole tema teiste teostega kursis, aga olen head kuulnud.
See film oli kahjuks pettumus.

[Wisegirl]

Ma nagu olen vaimustunud. Mõtlen, et see on siis filmikunst. Pole mingi pooletoobine pohmellifilm.
"Melanhoolia" filmina ei pruukinud olla lugu Maa lõpust, vaid võis ka olla ühe inimese maailma lõpp. Claire oli ju ise üks suur melanhoolik ja kindlasti kannatas depressiooni all. Ainult, et mida lähema lõpp oli, seda rahulikumaks ta muutus. Meeldis väga Claire selline... igatsev hoiak. Et tahaks midagi, aga ise ka ei tea, mida. Kes meist poleks sedasi tundnud?

Justine andis draamat suurepäraselt edasi. Need natuke ratsionaalsed mõtted ja muretsemised, et mis siis pärast edasi saab... Paanika sedasi töötabki.

Pilt meeldis, heli meeldis, rütm meeldis. Piisav venivus, sest film suutis mind endasse mässida.

Ainult üks aga on...

Spoiler :

Melanhoolia kui Maast suurem planeet, kus on see loogilisus, et ta slingshotib Maast möödudes tagasi Maa poole? Mis selle planeedi mass sellisel juhul oli? Ja kas Maa poleks pidanud esimese flyby korral juba rohkem räsida saama?

Pole kindlasti sedasorti film, kuhu paismais kaasa võtta.

[Cochrane]

Ainult üks aga on...

Spoiler :

Melanhoolia kui Maast suurem planeet, kus on see loogilisus, et ta slingshotib Maast möödudes tagasi Maa poole? Mis selle planeedi mass sellisel juhul oli? Ja kas Maa poleks pidanud esimese flyby korral juba rohkem räsida saama?

Antud juhul polnudki eesmärk selles osas realismi poole püüelda:
"Trier then developed the story not primarily as a disaster film, and without any ambition to portray astrophysics realistically, but as a way to examine the human psyche during a disaster."

[Risko]

Melancholia osutus esimeseks filmiks, mida katusekinos vaatasin ja lageda taeva all olemine sundis mind ennast ka filmi tegelaste kombel taevast mingeid kahtlasena näivaid tähti otsima. Väga immersive.

[LiveForThis]

Vaatasin sünnipäeva puhul filmi teist korda ka üle. Meeldis isegi rohkem. Esmatutvusel pidasin Trieri uusimat parajaks uimerdamiseks, kus tema vana hea realismitaotlus on igasuguse sihi kaotanud.
Teisel korral ei tekkinud minus küll mingit eriliselt võimsat laengut, aga suutsin oluliselt rohkem süübida loo dramaturgiasse ja selle suhtesse väsimatult rabeleva kaameraga.
Esialgu oli küllaltki raske pulma allakäigu, Justine`i karakteri ja rahmeldava kaameraga ühel lainel olla. Põhjus oli tegelikult ilmselge. Erinevalt Trieri varasematest töödest on Melancholia lugu ikka väga lihtne ja isegi natuke liiga üllatustevaba. Peategelase sammud paratamatuse poole oli filmi parim külg, aga kogu pulma osa lihtsalt kulges ja kulges. Kaamera ajas täiesti õnnestunud koduvideolikku realismi taga, aga tihtipeale mõjus see pigem veniva, uimerdavana. Loomulikult oli kogu episood oluline, aga Justine`i ja Claire`iga toimuv filmi teises osas oli kordades kõditavam kui sellele eelnenu. Ainuke, mis Justine`i lugu päästa suutsid olid selge eesmärgiga karakterid, kelle payoff oli lõpus vägagi mõjus, ja eriti võrratu Kirsten Dunst, kelle süvenev depressioon mõjus küllaltki nakkavalt.
Mitte, et ma pärast filmi tuimaks oleks muutunud

Aga film tervikuna meeldis siiski kohutavalt, enam-vähem. Kui esialgu süvenes minus neutraalsus kogu filmi vastu, siis pärast teist vaatamiskorda olin temaga juba sina-sõber.
Kaameratöö heitlik realism hakkas lõpuks närvidele käima, sest seda oli lihtsalt liiga palju, aga suures plaanis oli selline lähenemine ainult arenevate pingeliste suhete hüvanguks.
Dunst ja Gainsbourg olid suurepärased. Täitsa hämmastav, kuidas Trier oma näitlejaid tööle paneb.
Proloog lõi meeleolu ja totaalse visual power`i laksu. Viimased sekundid tõid naeratuse näole. Trier on ikka mölakas küll
Dramaturgiliselt saavutas film oma pinge küllaltki aeglaselt, aga siiski uhkelt päris sügavale naha alla pugeva finaaliga.
Sügav sisevaade haigesse inimhinge, laastavasse depressiooni ja lõhestunud suhetesse, mida illustreerib planeet Melanhoolia.

Võimas, aga väheke tasakaalust väljas 8/10

[Kidd]

Trier on ise üks paras vaimuhaige. Miks muidu on tal vaja alati vaimuhaigusi ja alastust sisse toppida. A see selleks. Algus ja lõpp väga tore, aga selle mõtetu pulma asemel oleks ma parema meelega vaadanud, kuidas Nasa jms asutused, oma totakaid ideid teostavad. FastForwardiga vaadates oleks üsna norm film.

4/10

[Pixie]

Filmi teine pool meeldis rohkem kui esimene. Kõige parem osa algas siis, kui Claire Leo leiutise abil sai aru, et planeet tuleb aina lähemale. Jah, Kirsten Dunst meeldis, kuid rohkem läks hinge Charlotte Gainsbourg's sooritus. Iga tema samm pani mõtlema, kuidas ma ise antud olukorras käituksin ning mismoodi lõpu vastu võtaksin.

Samuti oli huvitav, kuidas Claire'iga võrreldes oli John Melanhooliast vaimustuses. Tundsin ise samu emotsioone, võimas vaatepilt, kuid samas hirmutav ning aukartust äratav. Vastava feeling'u tekkimisele aitas kaasa ka muusika, mis ikka ja jälle viis mõtted Space Odyssey filmi peale.

Hea on, et lõpp näidati alguses ära. Sain rahulikult edasi vaadata teadmisega, et puudub õnnelik lõpp, mis mind katastroofifilmide juures viimasel ajal häirima on hakanud. Teine pluss on see, et lõpp keskendus neile, keda me filmi jooksul jälginud olime. Kordagi ei näinud ülejäänud maailma reaktsiooni, ei mingeid action-kaadreid.

[Ralf]

Võib-olla pole see režissööri kavatsuste ja filmi enese olemuse suhtes õiglane tegu, ent kui võrrelda antud linalugu varasema "Antichrist"-iga, milles avaneb autori tegelik võimekus publikus hirmu-, jälkus- või ahastustunde tekitamisel, siis polnud tulemus võib-olla kõige efektiivsem. Ma arvan, et mul pole tarvis mainida, et mind köidab kunstis minimalism - eriti teravaks muutuvad sellised eelistused juhul, kui loo vestmisel kasutatakse kataklüsmilist sündmust nagu siin filmis. Paraku jättis "Melancholia" tervikuna mind kuidagi nõutuks. Esimene pool tekitas sealjuures justkui kanget vajadust värske õhu järele, tingitud üsna piiratud värvivalikust, veidi järsust handicamist ja üldiselt lämbest õhkkonnast. Aga hoolimata kriitilisest tekstist mulle siiski meeldis hinde 7/10 vääriliselt - visuaalselt köitev, omamoodi kurioosne draama. Lihtsalt spontaansusest jäi vajaka.

[CM-Girl]

Ülimalt hea film. Superhead näitlejad. Muusika on nagu kirss tordil. Ei oleks arvanud, et selline film võiks mulle nii väga meeldida. Kudos Claire'le , kui mul oleks selline õde nagu Justine, siis ma oleks ta ravile saatnud. Dunst teeb suurepärase osatäitmise, väga mõjuv. Teda oli ebamugav, häiriv vaadata.

10/10

[homunkulus]

Ülehaibitud film. Kindlasti mitte von Trieri parimaid. Populaarsuse põhjus ilmselt lihtsas tõigas, et tegu ta uusima linalooga. Objektiivseks hindamiseks puudub ehk veel vajalik ajaline distants. Tema esimesele tuntud filmile "Laineid lüües" jääb kõvasti alla.
Millest see film siis nüüd oli ja milleks? Ühe sügavalt depressiivse naisterahva lühikesest eluepisoodist või maailmalõpust või millest? Mina küll poindist aru ei saanud. Kui von Treir üritab käsitleda inimeste psüühilist seisu maailmalõpu eel sellest teadlik olles, siis enamus karakterid pole usutavad. Jah, nõus, et mõnele sügavalt depressiooni põdevale inimesele võib olla see ükspuha, aga teiste tegelaste reaktsioon ja suhtumine ei kannata analüüsi.
Süzhee mõttetult veniv ja ühetooniline ning tervikuna arusaamatu. Isegi efektne lõpp ei suuda kogu asjale piisavat mõtet anda.
Kirstin Dunst'i soorituses ei näe ka midagi geniaalset. Silmad vidukil flegmaatiline kulgemine ja minoorselt mõnede repliikide ütlemine ei eelda küll erilist näitlejameisterlikkust.
Väga sama meelt RockabillySarin'iga.

Kokkuvõttes pettumus 4/10

[damon]

Raske hinnata ...
Ühtepidi ootasin enamat, küllap filmi maine käis minu ootusest ees.
Teistpidi, kui poleks filmist mitte midagi kuulnud ja lihtsalt vaatama asunud siis oleksin tõenäoliselt vaimustuses.

Visual, saund ja näitlejad olid tegelikult ju head.
Kindlasti pole see film igale maitsele.

Kokku minult 8/10

[Ronet]

Ideaalne jõulufilm teatud meeleolus. Suurepärane näitlejate ansambel. Ainult mokumentaalfilmilik kaamera esimese vaatuse ajal oli veits segav, muu üle ei saagi eriti nuriseda. Tundsin teise vaatuse Justinega head klappi. Ilus.