Raamatud

[Ralf]

"127 Hours'i" fanboy'na lugesin läbi ka Aron Ralstoni raamatu "127 tundi Vangis Kaljulõhes". Kuigi kõik on juba ette teada, oli mul seda ikkagi mõnus lugeda ning lisaks on raamatus veel räägitud ka muudest seikadest, mis mehe elus toimunud on.

Mul on see praegu samuti käsil, lisaks Scott Turow' "Innocent"-ile.

[Ralf]

Andrei Gelassimovi "Janu" -- mõnusalt lühike raamat, kesklinna ja tagasi sõiduga sain täpselt läbi. Teos ise keskpärane.

[Wisegirl]

Leelo Tungal "Seltsimees laps"
Kellele meeldis raamat "Väikeseid võililled" naudib ka seda lugemist. Millegipärast meeldivad mulle väga lapse vaatevinklist kirjutatud raamatud. "Seltsimees laps" on ka autobiograafiline ja seda enam nauditav (samas on NLiidust kirjutatavad autobiograafiad üldse väga moes, nagu ka see, et *kõik* teadsid, et NLiit laguneb... but I digress). Üks sedasorti raamat, kus lõpule lähenedes hakkad pisut aeglasemalt lugema... et otsa ei saaks.
Soovitan kõigile, kellel on lapsed- tundub olevat hea lugemine just algkooliealisele; soovitan ka nendele, kellel vaja kerget ajaviidet.

[LiveForThis]

Väga maitsev.

[Spellbound]

Minu jaoks üsna tundmatu maa on vaikselt selginemas.

[Ralf]

Solarise Apollo müüb hetkel raamatuid (enamjaolt kodumaiseid) alates 0.69 sendi eest tükk. Sain täna sellise hinnaga näiteks Faulkneri romaani "Absalom, Absalom!" ("punane raamat" seeriast).

[Ralf]

Irvine Welshi "Kõnts" / "Filth", soovitan soojalt:

The plot centres on Bruce Robertson, a Scottish police officer. He is a sex-obsessed, misanthropic man driven by his intense hatred.

The plot traces Bruce throughout his life, told from a first-person perspective. Through narrative devices such as the tapeworm he acquires, we get to explore the facets of Bruce's personality and learn about his past, through the various tedious police routines Bruce absconds from, his sexual endeavours eventually backfiring, and his various short or long-termed schemes and plots against his colleagues in order to raise his chances of gaining the hoped-for promotion to Detective Inspector.

At a certain point in the book, the narrative starts to be interrupted by a tube-like structure that appears on top of the text, and at first is only made of the word "eat" being repeated amid the zeros that fill the empty space within the tube. It is later revealed that this is actually the thoughts of the tapeworm growing inside Bruce's intestines.

Mõnusalt räige ja üllatavalt kurva ning masendava lõpuga.

Nüüd siis "Troonide mängu" esimene raamat ja "Hommikusöök Tiffany juures".

[Kickflick]

Lugesin teist korda üht oma lemmikraamatut Hermann Hesse "Stepihunt". 60 lehekülge lugesin ka Chris Kala raamatust "Ebaõnnestunud". Pealkiri räägib enda eest.

[Ralf]

Keegi siit Goodreadsi kasutab? Väga viis sait.

[Kickflick]

Irvine Welshi "Kõnts" / "Filth", soovitan soojalt:

The plot centres on Bruce Robertson, a Scottish police officer. He is a sex-obsessed, misanthropic man driven by his intense hatred.

The plot traces Bruce throughout his life, told from a first-person perspective. Through narrative devices such as the tapeworm he acquires, we get to explore the facets of Bruce's personality and learn about his past, through the various tedious police routines Bruce absconds from, his sexual endeavours eventually backfiring, and his various short or long-termed schemes and plots against his colleagues in order to raise his chances of gaining the hoped-for promotion to Detective Inspector.

At a certain point in the book, the narrative starts to be interrupted by a tube-like structure that appears on top of the text, and at first is only made of the word "eat" being repeated amid the zeros that fill the empty space within the tube. It is later revealed that this is actually the thoughts of the tapeworm growing inside Bruce's intestines.

Mõnusalt räige ja üllatavalt kurva ning masendava lõpuga.

Lugesin ka seda, väga paeluv raamat, kuigi ma ei oska seletada, mis mind paelus selle juures.

[CM-Girl]

Lugesin läbi Mart Juure raamatu "Teie kallis peaminister". Ei hea ega ka halb, selline vahepealne.
Hetkel lugemises Bulgakovi "Meister ja Margarita", mis mulle väga meeldib + James May "Autopalavik".

[Kickflick]

Lugesin läbi Jimi Ashilevi näidendid "Nagu poisid vihma käes" ja "Portselansuits". "Nagu poisid vihma käes" juures segas mind see, et meenutas aeg-ajalt filmi "Lendas üle käopesa" ja noortepärane lihtsus. Sellegipoolest stiilselt kirjutatud ja annab lavastajale vabad käed. "Portselansuits" oli juba kõvasti parem, keerulisem, mõnusalt minimalistlik. Ja jällegi on lavastajale jäetud küllaga mänguruumi. Kurb on sellest, et olen mõlemad etendused maha maganud.

Olen lõpetamas ka Kirsten Bakis'e ulmeromaani "Hiidkoerte elud". Tegelikult see eriti ulmeromaan pole, inimesel, kes pole teadlaseks õppinud, on väga lihtne raamatusse sisse elada. Autor on kirjutanud raamatu väga usutavalt, tehes peatükke kui katkendeid inimeste päevikutest, räägib enda kogemustest, mis paneb uskuma, et ta tõesti on seda kogenud ja vahepeal läheb asi lausa ooperiks ära. Raamatu sisu on ka väga huvitav ning palju mõtteid tekitav.

[IlseV]

Hemingway "Hüvasti, relvad" polnudki ehk nii hea, kui arvata oskasin. Sõjaromaanina reklaamitud teoses ei tundunudki lahingud ja muu nii jube / muserdav kui näiteks Irwin Shaw "Noortes lõvides", mis juba kirjeldustes on oluliselt mõjukam. Küll aga meeldis mulle Hemingway juures rahuliku tempoga edasiminek, mis lõpus siiski jättis mulje, et lehekülgede nappuse pärast tuleb lugu kiirelt lõpetada. Kui sõja-aastad ja lahingutegevus tundus pigem staatiline ja rahulik, siis Šveitsi-aeg möödus jube kiirelt ja kaboom! - järgmisel hetkel lahkuski peategelane haiglast üksi. Kuna ta lõppu umbes 40 korda ümber kirjutas, oleks võib-olla oodanud sujuvamat lahendust; vähemalt polnud see ebaloomulikult õnnelik.

Samuti häiris vahepeal, kes't lugemist, dialoogid, mida ilma jutumärkide, saatelause ja muu tavapäraste lisadeta üheks tekstiks kirjutati. Kõigepealt kaob ära arusaam kes ütles mida ja sealt edasi juba kõik muu, kuni lõpuks jälle kirjeldav lõik enam-vähem olukorra selgeks lööb.

Praegu lugemisel olev Vonneguti "Tapamaja, korpus viis" tundub oluliselt lahedam, kuigi Dresdeni lahing ja sõjamemuaarid, mis peaks selle raamatu põhibaasiks (?) olema, on mõneti tuttavad juba teistest tema raamatutest.

[adi]

Tapamaja on mu üks läbi aegade suurimaid lemmikuid ning imo pole Vonnegutil kunagi ühtegi "põhibaasi" peale peategelase enda

PS. sa "Läänerindel muutusteta" oled lugenud?

[uLtImAtEcRiTiC]

PS. sa "Läänerindel muutusteta" oled lugenud?

Sage viga, aga pealkiri on siiski "Läänerindel muutuseta".

Isiklikult olen lugenud.