Vesi on elu aluseks, osade arvates on veel ka mälu. Arhailisse soolakristalli vangistatud veetilgast ja kosmoses leiduvast veest alustades juhib Guzman filmis delikaatselt vaataja tähelepanu oma kodumaa Tšiili kaunitele koskedele ja jõgedele ning maailma viiendale pikimale rannajoonele kogupikkusega umbes. Kui see vesi aga oskaks tõepoolest mäletada, ja ehk ka rääkida? Vee kujundit kasutades räägib Guzman lahti jahmatavalt ilusa, keeruka, muinasjutulise ja õudsa loo ebaõiglusest ja genotsiidist. Tõelises Lõuna-Ameerika maagilise realismi vaimus rändame koos Jeremy Buttoniga merede taha, et naasta justkui ajamasinaga tulevikus käinuna, ning läbi Patagoonia indiaanlaste uskumuste ning nende jõulise “assimileerimise” lääne tsivilisatsiooni jõuame Pinocheti diktatuuri hirmutegudeni, kus tuhandete jäädavalt kadunud inimeste juhtumi lahendab vaid üks pärlmutternööp. Berliini hõbekaru parima käsikirja eest pole kunagi läinud rohkem asja ette kui selle filmi puhul. Kirjanduslik poeem, mida saadab pildiline retk ühe võluva maa keerulisse ajalukku.