Kipub olema et kui muidu nii kinnised soomlased dokfilmis oma hinge avama asuvad, on tulemus alati kuidagi eriti puudutav ja ehe. Nii ka seekordses Anu Kuivalaineni filmis, mis keskendub eakatele armastajapaaridele ja uurib, kas ja mismoodi on armastus võimalik ka kõrges eas. Armastus on võimalik ja milline veel! Kuivalainen on jõudnud väga, lausa intiimselt lähedale viiele seitsmenda elukümne ületanud paarile, kelle hulgas on nii värskelt armunuid, leseks jäänuid, suure vanusevahega, oma dementseks jääva partneri eest hoolitsevaid, kui ka samast soost armastajaid. Kõigis nendes lugudes on palju soojust ja inimlikkust ning elukogemusest johtuvat sügavust. Kuigi kõrges eas võivad suhted endas kätkeda ka lapselikku avastamisrõõmu ja kirge selle erinevates aspektides, ei saa silmi sulgeda ka haiguste, üksinduse ja lõppkokkuvõttes ka siit ilmast lahkumise ees. Mõni paar harrastab tantsimist, teine aiatöid või karaoket, kolmandad peavad terviseküsimustega tegelema, ent kõiki neid ühendab elurõõm ja tänulikkus. See on korraga nii nukker kui ka ilusalt elujaatav lugu sellest, mis meid kõiki kord oodata võib.