Filmiveeb.ee foorum

Sain Tammsaare "Tõde ja Õigus" loetud ja meeldis. Tulevikus loen kindlasti ka teised osad läbi. Täna aga võtsin raamatukogust lugemiseks Tšehhovi näidendid "Kajakas" ja "Kolm Õde".

Georges Perec - "Mõelda/Liigitada ja teisi tekste"

Raamat koosnemas peaasjalikult kirjeldustest, mis tänu heale tõlkele tõeliselt mahalselt on edasi antud.

Näituseks viibib autor nädal aega järjest Pariisis Saint-Sulpice'i väljakul ja kirjeldab kõike mida ta kohvikus istudes enda ümber näha võib.
Omapärane on ka kirjeldus tema asjadest pulbitsevast töölauast, tekkis huvi vaadata, mis mul laual leidub. Tulemus - üüratult palju põnevaid asju.

Siit mõistangi, et antud teose eesmärk pole sundida meid kaasa elama kirjaniku ümbritsevasse kribu-krabusse, vaid õpetada meid märkama detaile me enese ümber.

Isiklikult tekkis huvi minna ükspäev sarnaselt kuhugi rahulikuma rajooni välikohvikusse ja panna kirja kõik mida ma näen, sest...miks mitte?

: ) Tore lugemine, vaid 49 krooni 162 lehekülje eest.


(Paralleelselt käsil: Platon - "Teosed I"
Midagi siin arvata pole, lihtsalt istuda ja nautida.)

Hetkel loen Bulgakovi raamatut "Saatuslikud munad". Midagi väga erilist pole, aga loen siiski lõpuni.

Oi, need munad võivad sulle saatuslikuks saada...

Endal tuleb neljapäeval Maailmakirjanduse (pilguga idas) järeleksam ja ahmin selleks kõike sisse, mis kohustuslikuks määratud - viimane Martti Kalda poolt tõlgitud "Valik upanišade".

Kõrvalt, Barthes "Autori surm".

Eesti Vabariigi põhiseadus ja Kurt Vonnegut'i "Galàpagos". Esimene seoses ühiskonnaeksamiga, teine niisama ajaviiteks.

Mõlemad huvitavad. Vonnegut'ilt olen lugenud varem uuemaid teoseid ja seetõttu ei osanud arvata, kas tema ühiskonnakriitilisus ja pila on alles hiljuti või juba varem välja kujunenud. "Galàpagose" ajumahu vähenemise teooria on teiste omasuguste seas päris arvestatav oletus inimkonna tuleviku kohta.

Ühe lehe peale sattunud kaks raamatut, mis kuuluvad mul peaagu_lemmikute hulka. Tähenduses, et mõlemalt kirjanikult olen lugenud paremaid teoseid, mis on tõsimeeli mu kõigekõige lemmikumad, kuid armastan ka siin mainituid tõsiväga.
Saatuslikud munad ja Galapagos on mõlemad ülimalt meelepärased teaduskeskse maailmapildi satiirid. Ma ise loen ennast agnostikuks, aga pean ikkagi imetlema kui selgest usust laetud raamatu suutis Bulgakov kirjutada Stalini Venemaal, Jumalale kordagi selgelt viitamata (nii nagu seda raamatut mäletan). Galapagosest (üks neid raamatuid, mida ma lugedes koheselt ei hinnanud, kuid aastatega on lemmikute hulka tõusnud) rohkem meeldib mulle Vonneguti Kassikangas, mis kõrvutab usu mõttetuse teaduse (paratamatu) hävituslikkusega. Superb satiir ja nii võimas väide mõlema seisukoha kohta, mis inimkonda juba tõsipikalt polariseerinud.

Ise lugesin viimati Neil Gaiman'i The Graveyard Book'i. Ja see on totaalselt Mowgli (nii vähe, kui ma põhikooliaegsest lugemisest mäletan). Ing keelseid nimesid kõrvutades on see väga ilmne ja Gaiman ütleb seda ka järelsõnas.
Erinevalt paljudest teistest Gaiman'i raamatutest, vähemalt nendest mida lugenud, ei teki TGB'l seda paratamatut äravajumist kuskil keskkohas. Läbinisti nauditav ajaviite kirjandus ja selline mida lugedes ei teki süümepiinu, et midagi sisukamat käes ei hoia. Kui ma oleks seda põhikoolis lugenud oleks sellest üks mu lapspõlve lemmikraamatuid saanud. Lõpp jäi kummitama (ou, what a great pun!), tahtnuks rohkem aega nende tegelastega koos veeta.

Alustasin K.Ristikivi raamatu "Hingede öö" lugemist.

Roy Strider'i "Minu Mongoolia"

IlseV wrote:Mongoolia on erinev, ses suhtes, et jääb mulje nagu raamatu oleks kirjutanud naine, kes on oma peategelaseks valinud mehe, kes kirjutab oma suhtest Lõunaristiga.

<--- 100% tr00

Igatahes muidu täitsa hariv raamat. Näiteks jäi tänu "Minu Mongooliale" meelde, et Mongoolia pealinnaks on Ulaanbaatar, (mis paneb omakorda mõtlema, et kui ma oleks vaid veidi varem taibanud "Minu..." sarja raamatute lugemise tõsiselt käsile võtta, oleks võimalus geograafia eksam normaalselt sooritada ehk palju suurem. Nagu näiteks Island'i pealinna meeldejätmine tundub mulle umbes sama võimatu nagu Robot Unicorn Attack'is 100 000-punktilise skoori tegemine. Reykjavickiyckiyckcycy? Igatahes oma õnne teades annab Islandi pealinna teadmine eksamil vähemalt 50% punktidest.)
Lisaks grandioossetele geograafiaalastele teadmistele, oli "Minu Mongoolias" ka väga õpetlik näide sellest, kuidas rattasõidu ajal kurjade koertega toime tulla, (nimelt tuleb ratas ühele rattale üles tõsta ja siis see kogu aeg koerte suunas hoida, kuni nad lõpuks ära tüdinevad ja minema lähevad*). Minu taktikaks on seni olnud lihtsalt võimalikult kiiresti koertest eemale väntamine, aga kuna Lõuna-Eesti treppis kruusateedel see alati just kõige paremini ei õnnestu, siis võivad "Minu Mongoolias" antud juhtnöörid ühel päeval päris kasulikuks osutuda.

*Vabandan spoilerite pärast.

ah lugesin ka ükskord selle minu mongoolia läbi. polnd suurem asi.

nüüd idioot teisel ringil.

Paar päeva tagasi alustasin Bulgakovi "Meister ja Margarita" lugemist.

Viimati sai eksamite kõrvalt loetud Jay Kopelmani ja Melinda Rothi "Armastusega Bagdadist" ning Yasmin Khadra "Plahvatus". Ei tea, kas asi oli halvas tõlkes, aga esimene raamat ei pakkunud midagi. Lihtsalt... oli kah.

Teine teos osutus seevastu palju paremaks, autor (kes avaldas armee tsensuurist pääsemiseks raamatu abikaasa nime all) lahkab Iisraeli-Palestiina suhteid ja vaatleb terrorismi üldisemalt - miks mõned inimesed valivad elu asemel enesetapurünnakus osalemise, kuidas see mõjutab teiste elusid, miks kõik pole alati must-valge jne - jäädes seejuures ilukirjanduse piiridesse.

Lõpetasin Mart Laari "Emajõgi 1944", mis oli üllatavalt hea, sain uusi teadmisi juurde oma ajaloo pagasile. Nüüd siis väikene kannapööre ja ulmemaailma, alustan Terry Pratchetti raamatu "Mort" lugemist, eks näeme kui hea see raamat minu arust on.

Fay Weldon "Võõrasema päevik"

Andke andeks, aga sellist mõttetust pole enam ammu lugenud. Saan aru, et kirjanik on psühholoogi taustaga, kuid teadmiste näitamine raamatus on ikka lausjama. Raamat on pooleli, kõiki lehekülgi ei saa lugeda, sest väga igavalt kirjutatud on. Üks suur halamine.

Paar päeva tagasi sain loetud "Meister ja Margarita". Meeldivalt sürreaalne raamat oli, aga erilist mõtet selle juures ei leidnud.

Praegu olen lugenud juba üle poole Arturo Perez- Reverte "Dumas Klubi"-st. Natuke pettunud olen, sisututvustuse põhjal ootasin rohkem satanistlikumat teemat.

Võtsin käsile raamatu "David Beckham-Minu lugu".