
Seekord võib rääkida head ja kiitmine pole põhjuseta. Disko ja tuumasõda oli film mis rääkis peale disko ja tuumasõja tosinast muust seigast meie ajaloos ja samahästi oleks peakirjaks võinud olla Karl Vaino ja soomeplokk või KGB ja Tupla-patukka. Eriti sobilik oleks olnud veel Emmanuelle ja Ritariässa mis vimkana (üle)mänginuks käesoleva dokfilmi puhul ebatähtsale exploitation aspektile ning lisades seks-saagale veel ühe nime.
Pealkiri on aga igal juhul pooleldi eksitav, sest kõigist neist tuttavatest nimemärkidest hoolimata tehakse suures laastus juttu soome televisiooni mõjust põhjaeestlastele ning erilise südamlikkusega on võetud vaatluse alla minu ja filmitegijate lahetaguste kanalite vaatamise kuldaeg, ehk kaheksakümnendate algus. Nostalgiamomente jagub, kuid kogu veerandsaja aasta tagune telekavaatamine on Kilmi filmis saanud anekdootliku mõõtme ning pakub seeläbi samapalju äratundmisrõõmule lisaks veel avastamisrõõmu. Linnalegendid on segunenud tõelisusega, hiljem kuuldud kõlakad muutunud faktideks ning koomika võtnud kunagised tõsised hetked oma tiiva alla.
Pikemalt loe mu blogist :
Disko ja tuumasõdaTegu on hea linalooga ja kuna kindlasti paljud seda vaatama lähevad, vääriks see ka eraldi teemat Filmide all.
