Postitas Jolt » 10. Oktoober 2016, 11:41
Eiiiiijah, vaidleks natukene vastu sellele, millise määrani see JazZ-i etteheide kehtib. Iseenesest olen täiesti nõus, et Chris Nolani filmidele on alustades "Batman Beginsiga" omani teatud kliinilisus. Kõik on natukene liiga sirgjooneline ja selge, just tegelaste tasandil (mille puhul ongi Jonathan Nolan kõige suurem kaasvastutaja) kuid ka viisis kuidas stseenid on lavastatud ning lahendatud. TDK triloogia puhul on seda lihtne alla neelata, sest tegu on üleelusuuruses tegelastega. "The Prestige'i" ja "Inceptioni" puhul on pool tollest etteheitest võimalik ära vabandada asjaoluga, et nendes filmides on arvestatav kunstiline või lavastuslik tasand. Kõige otsesemaks miinuseks muutusid veidrustest ja seega ka poolest isikupärast puhtaks roogitud tegelased "Interstellari" puhul, kus loo keskmes olev emotsionaalne konks ei haakinud nii sügavale kui vaja.
Olen nõus ka sellega, et Jonathan Nolani käekiri "Westworldi" juhtimisel meenutab paljuski tema vanemat venda. Paralleele võib tõesti tõmmata mitmeid, nii positiivses kui negatiivses mõõtmes. Ja kuigi on tõsi, et päris sellist spunki ja isikupära nendesse tegelastesse süstitud ei ole nagu Whedoni puhul olema harjunud eeldama (Mis on ju pigem hea asi? Whedoni jäljendamine toodab reeglina halval tasemel paroodiaid, viimane näide mis koheselt meenub on need "Jurassic Worldi" külge poogitud kontorirotid.), siis kõiki neid tegelasi hingetuks nimetada on liiga jõuline üldistus. Nii tugeval tasemel näitlejad nagu Hopkins ja Wright teevad WW's ikka väga sümpaatsed rollisooritused. Harrise puhul ma karakterist tingituna sõna sümpaatne ei kasutaks, aga veenva osatäitmisega on tegemist üsna kindlasti. Lisaks arvan, et WW on sellisel tasemel võrdluseks veel veidi toores. Keskne lugu ja tegelased, kellele lõpuks vast kõige enam kaasa elame, alles kerivad ennast lahti. Ehk midagi reetmata võib ilmselt öelda, et paljudes nendes karakterites on arvestatav potentsiaal, mida pole veel realiseerima asutud. Või noh, fingers crossed. Seega serveeriksin JazZ- etteheite veidi teisiti. Õiglasem oleks öelda, et too karmi olekuga kontoritädi, veel mingine Hermsworth ja Sizemore (kes tehti viimases episoodis väga efektselt oneSizelessiks) on hetkel tõesti ühenoodilised.
Jääb loota, et Whedoni tasemeni ulatuva tiimidünaamika puudumine kompenseeritakse üle keskmise keeruka ja huvitava loo struktuuriga (on ju Nolanid need nüansirohked ja inimlikud karakterid reeglina ohverdanud infotihedale ja keerukale plotile), intellektuaalsel tasandil kütkestavate teemade tõstatamisega, ootamatute ja mitte alati ilmsete pöörete ning lõpuks ka kulminatsiooniga mille pikk õrritamine ennast õigustab. Ehk loodan jätkuvalt, et paralleelid kehtivad ka vanema venna loomingu positiivsel poolel.