Ei, mu lauses on ühekorde eitus ning sellest piisab. Või kui lauseehitus liig veider näib siis dešifreerime lahti:
- hea kulu/tulu suhtega stsenaariume/rešisööre on vähe, seega kulutavad stuudiod filmile rohkem raha et kompenseerida see mis kvaliteedis puudu jääb, harilikult kas siis efektide või tuntud nägude peale (saavutades sellega suurema tulu, mis sest et suhe kuluga on vilets)
- kui hea kulu/tulu suhtega stsenaariume oleks palju, siis ei kulutaks stuudiod praegugi palju raha... aga kuna nad kulutavad, siis järelikult ei ole palju sobivaid.
Näitlikuks minnes: hea suhe oleks näiteks 100k$ maksev film mis toob sisse 10M$. Halb suhe on 9M$ film mis toob sisse 10M$. Halva suhtega filmi probleemiks on see, et harilikult nende viletsus oleks 100k$ga tehes silmaga näha ning sisse tooks nad tõenäoliselt ainult oma maksumuse. Seega aetakse neid kunstlikult kallimaks lisades asju mis ei tee filmi paremaks, aga muudavad ta söödavamaks suuremale vaatajahulgale (juba mainitud tuntud näod/eriefektid). Kogu asja point, vähemalt niipalju kui mina aru saan, on hädine lootus et selleks ajaks kui need 10M$ käes on siis on õnnestunud küüned külge ajada ka mõnele hea suhtega 100k$ filmi stsenaariumile (seega saaks olemasoleva 10M$ga juba 2 filmi teha).
Ehk kokkuvõtlikult on minu loogika järgmine: stuudiod ei kuluta ajaviiteks 200M ühe filmi peale, vaid vajadusest. Investeeringu suurendamisega on lootus ka veidi suuremale kasule. Ja kui sellisest teguviisist saaks nii lihtsalt loobuda, siis oleks seda juba ammu tehtud...