Postitas Hülss » 03. September 2007, 10:36
Nähes triloogia loodetavasti viimast osa, olen ma jõudnud järeldusele, et James Bond on üks aegunud tegelane, kui välja arvestada Casino Royale, kus Bond oli selline nagu Bond olema peab. Jason Bourne on aga midagi enamat, nende kolme filmi jooksul on ta minu kui vaatajaga saavutanud tugevama seose kui seda on suutnud agent 007 oma 21 filmi jooksul.
Mul on hea meel, et ma polnud lugenud ühtki Robert Ludlumi Bourne'i novelli enne nende kolme filmi vaatamist, sest see oleks mind riisunud põnevusest, mida pakkusid kõik kolm osa. Kas me aga Bourne'i veel näeme, see sõltub eelkõige stuudiobossidest ja kas Matt Damon oleks valmis veel tegelast kehastama. Minu üllatuseks on Bourne'i saagal veel kaks järge: The Bourne Legacy (2004) ja The Bourne Betrayal (2007)
Mõlemad on kirjutatud Eric Van Lustbaderi poolt. Kui need järjed on sama head kui Ludlumi originaalid, siis minugipoolest, aga kedagi muud ma sellest rollis näha ei taha kui ainult Matt Damonit. Samas mulle meeldis väga Bourne Ultimaatumi lõpp, et minu arvates võiks jätta need järjed tegemata. Minust see loomulikut ei sõltu, eks aeg ise näitab.
Filmist endast siis niipalju, et kolmest oli ta tõesti vaieldamatult parim, mis on järgesid silmas pidades harv juhtuma. Hea meel oli kindlasti ka selle üle, et heliriba oli peamiselt ümbertöödeldud muusika eelmistest osadest, mis on ka õige, sest milleks hakata vaatajat võõrandama millegi muuga, kui on juba varem leitud õige viis ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Ma ei oska kokku lugeda, kui mitu korda olen kuulanud Bourne Identity soundtracki, siinkohal pikk kummardus John Powell'ile.
Režissöör Paul Greengrass'i kritiseeriti juba eelmise filmi puhul tema kaameravaliku pärast ja nagu näha ei lasknud ta selles ennast kõigutada, shaky camera on taas kasutusel ja väriseb rohkem kui kunagi varem. Vaataja puhul on kaks varianti, see kas meeldib sulle või ta käib närvidele iga kiirema tempoga stseeni juures. Isiklikult ta mind ei seganud Supremacy puhul, Ultimaatumis võibolla tibakene, aga mitte mingil juhul ei rikkunud ta filmist saadud elamust. Shaky camera lihtsalt sobib siia, sest koguaeg käib kellegi tagaajamine ja see annab tunde nagu sa ise jookseksid selle kõige järel, meeldib see sulle või mitte.
Põnevusest puudu ei tule, ausalt öelda pole seda juhtunud kordagi terve triloogia jooksul. John Powell'i panus, seda silmas pidades, on mõõtmatu. Minu arvates on see üks tasakaalukamaid saagasid üldse mis kinolinale toodud, vaatamata sellele, et Identity lavastaja oli teine.
Kõrvalosatäitjate valik oli jällegi õnnestunud, mõtlen just David Strathairni, Albert Finney ja Paddy Considine'i osalust filmis. Kõik peaosatäitjad tegid fantastilist tööd nagu ennegi, Joan Allen on seekord terve mõistuse kehastus ja Matt Damon läheb filmiajalukku kui kõige raskesti kättesaadavaim superagent. "Kurje" agente kehastanud Joey Ansah ja Edgar Ramirez oli sama hästi valitud kui Clive Owen ja Nicky Naude esimeses osas ning Karl Urban ja Marton Csokas teises osas. Lähivõitlused on olnud Bourne'i saagas alati viimase peal ja Ultimatum pole siinkohal erand.
Kokkuvõtteks ütleks, et Bourne Ultimaatum on kahtlemata selle aasta üks parimaid filme ja kõik kes peavad lugu spioonifilmidest saavad siit oma elu kaifi kohe kindlasti kätte.
The Bourne Ultimatum
9/10