Postitas Jolt » 08. Mai 2010, 00:20
Murdsin suht värskelt liikluskaosest läbi ja saabusin suurkogult koju.
Kuigi etenduse sõnum on üsna selge vajan palju pikemat ajalist distantsi, et mingi adekvaatsem hinnang anda, aga proovin ka hetkel. Ja hoiatan ette, et mu jutt võib kärpida vaatamisega kaasnevat emotsiooni (ÜES kirjutab iga ajaleht ja kui te DVD ilmumiseni uudiseid läbi sõrmede ei kavatse lugeda, siis ei ole tegelikult vahet.)
Ettenähtud vormis on see etendus eelkõige elamus, mida kõige terviklikumalt ja vahetumalt oli võimalik kogeda vaid täna. Saalisolijad ei teadnud kuni lõpuni, et kas tõesti kavatsetakse uus erakond moodustada. Mu vend lootis suht täiega sellele, mina see'eest ei pidanud seda hetkekski võimalikuks. ÜE on vastandunud kohalikule poliitkultuurile, tervikuna, ja läbi selle kõigile erakondadele. Eestit jäävad valitsema koalitsioonid ja oleks veidi naiivne loota, et ÜE saavub ainuvalitsuse moodustamiseks vajaliku toetuse. Koalitsioon oleks aga valijate petmine. Nii et... tegelikult oli lõpplahendus üsna ilmne, aga kohapeal tundus kõik võimalik.
Ja seepärast on suurkogu puhul tegemist senini kõige paremini õnnestunud tegelikkuse-näidendi piiride hägustamisega No repertuaaris. Nende etendustes on see peaagu alati mingil määral olnud, aga ÜES puhul oli see teostatud täiesti perfektselt. Iga suurkogul ettekantud kõne algab usutavalt ja jõuab eksponentsiaalselt kasvavas tempos absurdi. Väga õnnestunud "konna keetmine". Publiku reaktsioonid olid nii üheselt positiivsed, et ma ei teagi kas rõõmustada või pablada - ma pole kindel, kas kõik 6500 inimest olid täiesti samal lainel või lõi vähemalt pool saalist käsi kokku täielikule demagoogiale, seda ise tajumata.
Sisu poolest... kui loota midagi valimiskoolide stiilis (ehk siis vahetpidamatu info ja naljade tulistamine), siis peab paraku pettuma. Üle kolme tunni sellist tempot hoida oleks vist ebareaalne ka. Mäletan, et tundsin Onu Tommi onnikese puhul samamoodi. Reklaam ja blogi ja kõik kõrvalteemad olid tehtud sellise energia ja läbimõeldusega, et etendus ise oli üllatavalt sirgjooneline. Suurkogu formaadi määrab, vähemalt mingi maani, erakondlike üldkogude kord. Vormilt on ÜES suur hulk poliitilisi kõnesid, mille vahele on pitkitud muhedat show'd ja ka mõned No’le tüüpsemad roppuse/sisutiheda ühiskonnakriitikaga sõnavõtud. Viimase valimiskool on tegelikult nagu erakondliku mustkunstitriki paljastus ja sellele järgnevana suurkogul istuda on päris imelik. Kogu etenduse võlu on teatud mõttes kadunud ja samas see ongi eesmärk, kõik mehhanismid toimivad nii läbinähtavalt ja selgelt. Ja see on esimese hooga pettumustvalmistav "mismõttes ma lasin ennast nii lihtsalt petta" ja siis on see hämmastav "mismõttes mind igapäevaselt üritataksegi sarnaste vaata-kuidas-parem-käsi-liigub-samas-kui-vasak-võtab-varrukast-peidetud-kaardi" lollitada ja mingi maani see toimib.
Tehniline teostus oli üllatavalt läbimõeldud ja kõrgetasemeline. Kaameratöö muutis seitsmenda valimiskooli, millega etendus ametlikult algab, täiega vaadatavaks. Selles osas oli spektaaklit võrreldavalt eurovisiooniga või sarnase massiüritusega, õhus oli täiega energiat ja Jaak Prints suutis seda ülioskuslikult kanaliseerida. Sealt edasi tõmmati aga hoog rohkem maha, kui oleksin eeldanud.
Üleüldiselt, üritus ise on pigem ainukordne kogemus, kuid sellega kaasnev valimiskool ja suurkogu sissejuhatavad intervjuud on minu jaoks veidi kestvama väärtusega ja ka meelelahutuslikumad. Siiski, mõned hetked olid konkreetselt maagilised.