Filmiveeb.ee foorum

Külili
Sideways

Läbipõlenud kirjanik Miles viib enda hea sõbra, tuntud näitleja Jack-i, reisile California veinipiirkondadesse tähistamaks sõbra viimseid päevi poissmehena. Kõrvuni jooki ja naistesse sukeldunud keskeakriisis meestele jõuab aga reaalsus õigepea kohale ning nad peavad üritama kõigest, millesse nad on sattunud, kiiresti vabaneda. Kuid kes oleks osanud arvata, et luuserliku kirjaniku ning päevinäinud näitleja lõbuseiklused nii hämmastavalt huvitavaks kujunevad?

Metsikule hulgale festivali ja kriitikute auhindadele kandideerinud film on pälvinud ka suure armastuse ja äärmiselt kõrge hinnangu rahva seas. "Külili" võitis 2004 aasta parima komöödiafilmi Kuldgloobuse!

Terviklikku tutvustust loe siit.

Rahulik ja igava esimese poolega. Üks vähestest tõesti täiskasvanulikest filmidest. Vähemalt uuema toodangu seas. Vanemale ja kannatlikumale publikule peaks paremini sobima. Ise vaatasin ka kenasti ära. Need kes on vaatamisega poole peal - teadke, et teine pool on tunduvalt kiirem ja huvitavam.

ma vaatasin kah pool ära ...vaatasin et igav....aga hiljem läks normaalsemaks


siis kunagi avastasin et see kandideeris nii paljudele oscaritele
mulle ausalt öeldes eriti ei meeldinud

Rahulik ja n-ö intelligentne komöödia. Ei saa öelda, et seal hullu moodi nalja saab, aga koomilisi kohti jätkub.
Teisalt oleks andnud seda filmi 20 minutit lühemana teha, ilma et midagi kaotsi oleks läinud. Vastupidi, oleks ehk paremgi tundunud. Kaks tundi taolise vähese tegevusega filmi kohta on natuke palju.

Mulle soovitati, et kui filmi kõrvale head veini juua, tundub film ise oluliselt paremini. Need, kes veel näinud pole, proovige ja vaadake kuidas mõjub.

Väga hea ja tore komöödia. Eriti hea oli see, kui üks mees ennast veiniga üle kallas. Algus oli jah natuke igav, aga teine pool oli super. Teenis oma Akadeemia auhinnad ilusti ära.

Võrratu väike ja naermaajav draama-komöödia.
Kahe erineva iseloomuga sõbra seiklus,
roadmovielik retk USA veinipiirkondades.

Head näitlejad ja võrratu-võrratu käsikiri
ajasid naerma. Paul Giamatti oli tore nagu
ka Thomas Haden Church. Parima rolli
tegi minu meelest Virginia Madsen.

Oli kohti, mis liikusid aeglasemalt, kuid
ei kaotanud sellegipoolest oma võlu. Peale
hetkede, mis ajasid muigele, oli ka momente,
mil võisin südamest naerda - meenub stseen,
milles Giamatti läheb haige paarikese majja
Haden Churchi rahakotile järgi. Võrratu!

Selliseid filme tehakse nii vähe, ometi just
sellised filmid leiavad koha südames!
Lisaks lahedale ja vable huumorile ka inimlik
ja südamlik lugu.

Toppisin selle magama minnes DVD-mängijasse, et millegi muheda saatel uinuda, kuid asi lõppes sellega, et vaatasin terve asja otsast lõpuni jälle ära, ja tõesti, "Sideways" on mu eelmise aastakümne kolme lemmiku hulgas koos "Little Children"-i ja "There Will Be Blood"-iga - järjekord sealjuures jätkuvalt ebaselge. Need oleks tõenäoliselt ka kolm ainsat eelmise dekaadi linateost, millele ma julgen kerge südamega maksimumpunktid anda. Tõsiasi, et Paul Giamatti isegi Oscari nominatsiooni ei saanud, on sõna otseses mõttes baffling... ronisin hiljem IMDb'sse, et vaadata, kas ta tol aastal võitis või niisama kandideeris, ja järsku nägin, et ei kumbagi - hoopis Thomas Haden Church oli see, kes nominatsiooni sai. Giamatti kehakeel on lihtsalt uskumatu - stseen, kus ta räägib sellest, miks talle Pinot meeldib ning Maya aru saab, et ta hoopis iseendast räägib, on fantastiline. Film on ka üle mõistuse koomiline, eriti kui Milesi ema telekas mängivad dokumentaalklipid Hitlerist, samuti pidin kõngema koha peale, kus Miles räägib elutoas Mayaga ning teisest toast on kuulda Jacki jäljendamas oma telerolli, et Stephanie'le muljet avaldada... hiilgavad momendid. Pinnuks silmas on vaid rahakoti tagasivõtmise stseen, lihtsalt ei sobi filmi üldise tooniga.

10/10