Filmiveeb.ee foorum

Katastroofikunstnik
The Disaster Artist (2017)

Greg Sestero ja Tom Bisselli samanimelisel raamatul põhinev "The Disaster Artist" on pilguheit kultusfilmi "The Room" valmimise telgitagustesse. Lisaks filmi keerulisele valmimisprotsessile heidab see valgust ka "The Roomi" kirjutanud, lavastanud, produtseerinud ja peosa rollis üles astunud müstilisele Tommy Wiseaule ning tema kummalisele sõprusele Marki kehastanud Greg Sesteroga.

Loe täielikku tutvustust siit

Hi-hi (Mark)!

See säuts võtab filmi väga hästi kokku, ma ei oskagi rohkem midagi lisada. Franco-Rogen punt sai jälle ühe hea komöödiaga hakkama, natuke hakkas kurb ka vahepeal. Aga Wiseau on ikka vastav tegelane ka.
7/10

Kus seda näha saab?

Mul oli selle filmiga seoses teatud hirme. Kartsin näiteks, et olles Sestero raamatut lugenud ja nautinud, ei ole sel ekraniseeringul piisavalt n-ö uudisväärtust. Või et Franco ja tema semud ei moodusta piisavalt mitmekesist näitlejaskonda. Et film mõjub nagu kuiv elutu ümberjutustus, mis ei leia oma emotsiooni või teemasid üles. Aga hirm oli asjatu, sest tõtt-öelda "The Disaster Artist" ületas ootusi.
Esiteks tahaks ma kiita James Francot, kes jäljendab Wiseaud muljetavaldava täpsusega ja lihtsalt veenab. Film ilmselgelt ei toimiks hästi, kui ta oleks ainult pooleldi Wiseau. Nagu Oldman sai hiljuti Churchilliks, saab Franco siin Wiseauks. Mingitel hetkedel ma küll tundsin, et Franco mängib mustajuukselist auteur'i natuke liiga idioodiks, sest päris Wiseau intervjuusid jne vaadates ma pole kordagi tundnud, et tal võiks reaalne vaimupuue olla, Francot vaadates aga jäi hetkiti selline mulje. Siiski - põhimõtteliselt ideaalne osatäitmine. Dave Franco oli ka hea, kuigi Sestero on mu arust ikkagi mehelikum kui "The Disaster Artist" tahab publikut arvama panna. Üheks ootamatuks üllatajaks oli Seth Rogen, kes lihtsalt säras.
Teiseks - mu arust on film algusest lõpuni temaatiliselt mõnusalt toekas. Sestero ja Wiseau sõprus, nende lõikav ebaedu Hollywoodis, näitlemine kui kunst, oma loomingu eest vastutuse võtmine - sellised teemad jooksevad filmist mõnusalt läbi ja põhjendavad "The Roomi" valmimist ning veidrat edu. Kõige selle juures on "The Disaster Artist" päris meelelahutuslik ja südamlik. Sain mitu korda kõvasti naerda ning tundsin heameelt, et film ei naeruväärista ega pilka Wiseaud, vaid üritab teda uurida, teda mõista. Ja nagu mainitud, on see kena sõpruse lugu. Olin kohati emotsionaalne, kui lõpus näidati reaalseid kaadreid Sesterost ja Wiseaust.

Minu hirmud filmi osas olid küllalt sarnased Ralfi omadele, aga ei saa öelda, et neist päris sama vapralt mööda oleksin saanud. Franco seeniori osatäitmine oli küll praktiliselt perfektne, aga samas ei kahelnud tema võimetes kuuldavasti isegi Tommy ("Greg Sestero stated that when he was writing the book, Tommy Wiseau said that only two actors could play him in the adaptation: James Franco or Johnny Depp"). Muus osas olen aga natuke nõutu. Nagu juba varasemalt korduvalt bitch'inud viisakalt väljendanud olen, pole Jamesi väikeveli minu meelest Sestero särgi kandmiseks kõige õigem mees, sest see punane maika jääb talle igas mõttes suureks. Ma ei kahtlegi, et Sestero Tommyt mingil määral sõbrana väärtustab (sest muidu tal küll vähimalgi määral raha poleks), aga filmis jäi temast kuidagi väga lihtsameelse simpleton'i mulje, kes Tommysse nagu mingisse jumalusse suhtus (vähemalt filmi alguses, edaspidi oli ta lihtsalt natuke mõttetu). Raamatu põhjal oli nende sõprus tunduvalt nüansirikkam, aga erinevalt filmis näidatud kutsikalikust vaimustusest Wiseau suhtes kultiveerisid seda pinnast Sestero jaoks esialgu pigem ikkagi majanduslikud kaalutlused. Natuke häirisid need igasse situatsiooni topitud "The Roomi" tsitaadid ka, et vaatajal ikka vahepeal meelest ei läheks, mis film hetkel jookseb või midagi. Lisaks mängiti Wiseau liiga kangelaseks - jah, ta on huvitav isik, aga kohati ka üsna m***, mida filmis küll natuke puudutati (Hitchcockid ja värki), aga ikka väga õrnalt silitades. Samas jälle väga palju vigiseda või muul kujul viha jagada ma ka ei oska - jäi küll mõnes osas mu kolme aasta jooksul laotud ootustele alla, aga oli laias laastus ikkagi päris lõbus.

Tervest filmist ajas mind miskipärast just see stseen kõige rohkem naerma:


6-7/10 - Ei tahaks küll "Harry Potterit" teha, aga raamat on parem!

Ootasin 7/10 filmi ja sain 7/10 filmi. Igav ei hakanud, aeg lendas, muusikakasutuse poolest räme nostalgiapauk. Franco näitas haavatavust ja ei pannud ainult parodeerimisele rõhku. Dave Franco oli aga küll miscast - ta jääb vist alati selliseks kolledžikomöödia korbivennaks.

Liitun selle arvamusvaguniga, et kellegi teise käe all oleks ehk parem teos tulnud. Mõnus vaatamine sellegipoolest.

Treilerit esimest korda nähes ja "The Room'iga" juba varasemalt kursis olles tekkis mul ootus näha head komöödiat, kuid juba filmi vaadates mõjusid Wiseau katsed filmimaailmas läbi lüüa pigem traagilisena, teades juba, kuhu ta välja jõuab, mis tegelikult mulle meeldiva üllatusena mõjus. James Franco kehastumine Tommy Wiseauks avaldas muljet ja üldse võib kogu filmi pidada tubliks ettevõtmiseks, millega avaldada austust meie kõigi läbi aegade lemmikfilmile.

Vaatasin lõpuks ära. Ei puudutanud nii palju, kui lootsin. Imo on Wiseau (ja Sestero) edulugu traagiline ja jõhkralt ainukordne, nii et raamatut lugenuna ootasin natuke rohkem feelse. Samas ei oska ka midagi ette heita, ei olnud minu meelest liiga pealiskaudne. Rogen oli tõesti suurepärane. - 7/10