Filmiveeb.ee foorum

Paberlinnad
Paper Towns (2015)

Originaalse linaloo "Paberlinnad" aluseks on menukirjanik John Greeni ("Süü on tähtedel") samanimeline romaan. See on lugu koolipoisist nimega Quentin (Nat Wolff) ja tema naabermajas elavast Margost (Cara Delevingne), kes armastas müsteeriume niiväga, et otsustas ise selleks saada. Pärast öist seiklemist nende kodulinnas kaob Margo ootamatult, jättes maha terve hulga salapäraseid niidiotsi, et segadusseaetud poiss need järgemööda lahti harutaks. Otsingud viivad Quentini ja tema taibukad sõbrad meeletusse seiklusesse, mis on ühtaegu naljakas ja liigutav. Selleks, et Margo üles leida, peab Quentin aru saama, mida tähendab tõeline sõprus. Ja tõeline armastus.

forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

Kuidagi amatöörlik üllitis. Suur öine seiklus, mida treileris lubati, oli pea olematu. Poiste omavaheliste stseenide ajal tundsin puudust "The Inbetweeners'i" jorssidest.
Mingil hetkel hakkasid tüdrukud kinosaalis õhku ahmima, kui üks noormees kaadrisse ilmus. Hiljem guugeldades sain teada, et tegu oli The Fault in Our Stars'i meespeaosalisega. Mul on Marveli filmidega samamoodi. Armas.

Olin suht kindel, et tuleb mingisugune downer ending ja Margo leitakse surnuna vms. Ühesõnaga ootasin rohkem draamat. Kui mõne aasta tagune "The Perks of Being a Wallflower" läks mulle väga korda, siis antud teos ei kõnetanud mind pea üldse.

"Paper Towns'i" suurimaks plussiks on kindlasti Cara Delevingne oma kulmude ja susistamisega. ❤

6/10

PS! Tegu on mu tänavuse aasta 100. filmivaatamisega. Uskumatu, mihuke mõõn ikka!

Level wrote:Mingil hetkel hakkasid tüdrukud kinosaalis õhku ahmima, kui üks noormees kaadrisse ilmus. Hiljem guugeldades sain teada, et tegu oli The Fault in Our Stars'i meespeaosalisega.

Täheldasin oma seansil sama olukorda ning sugulase andmetel oli nii juhtunud ka tema kinoskäigu ajal. Lisaks sellele kiljusid tüdrukud ka natuke, kui ühe juhusliku kõrvaltegelase nimeks Gus osutus (võite 11 korda arvata, kelle nimi veel Gus oli).

Filmi suhtes olid mu ootused ehk keskmisest suuremad, kuna lõpetasin hiljuti kõnealuse John Greeni raamatu lugemise, mida tema repertuaarist üheks tugevamatest võiks nimetada (nali, eelistamine eeldaks, et tema teostel vahet teha suudaksin, aga see nüüd küll võimalik ei ole). Igal juhul tundsin filmi vaadates veidi puudust pseudofilosoofiast, mida Greeni raamatud paksult täis pikitud on, aga mis ekraniseeringusse paraku ei mahtunud. Tooksin mõne näite, aga arvan, et keegi ei vaja lisakinnitust sellele, et ma 12-aastane tüdruk olen. Lisaks arvan, et John Greeni raamatute plussiks on küllaltki põhjalikud kirjandusklassikate lahkamised, mille tulemusel mõnel noorel lugejal (nagu mina) ehk samuti vastavate teoste suhtes huvi tekiks, aga taaskord kajastus filmis see kõige rohkem Walt Whitmani "Leaves of Grassi" kaanepildi näitamisega (ja seda on kõik inimesed, kes Soprano 29. sünnipäeval wc-sse juhtusid, juba näinud). Ei oskagi väga pikemalt rant'ida - kokkuvõttes jäi linateos sama pealiskaudseks kui John Hurti tegelane "Alienis".

Positiivsest küljest tooksin välja Cara Delevinge'i. Mitte isegi niivõrd tema rollisoorituse pärast kui niisama kohaloleku tõttu - ta on ilmselt üks lahedamaid noori näitlejaid (ja inimesi), keda ma tean - fuck you, Julia Roberts (pole teemaga kuidagi seotud, aga ta ei meeldi mulle). Tunduvalt parem video kui terve "Paper Townsi" film.

Väiksed tüdrukud mu tagareas hüüdsid lõputiitrite alguses kurvalt: "Eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!! See ei saa niimoodi lõppeda!" Ilmselt lootsid samamoodi nagu mina, et kuskilt mõni Godzilla välja ilmuks ja need lollid tegelased nahka pistaks.

Ei hooli - 5/10

Minule Delevingne ei sümpatiseeri üldse.
Film on okei, aga võiks olla oluliselt puudutavam.
Arvustus