Filmiveeb.ee foorum

Thomas Pynchoni (s. 1937) puhul on fraas „ameerika kirjanduse elav klas­sik” muutunud kinnisepiteediks, mil­lele on alust andnud eelkõige ro­maa­nid „V” (1963) ja Gravity’s Rain­bow (1973). Selle erudeeritud, kuid üsn­a komplitseeritud stiilimeistri ja hi­pi­ajas­tu hääle kuuendast romaanist Against the Day(2006) oli paar aastat tagasi põgusalt juttu ka „Loomingus” (2007, nr. 1, lk. 156—158). Nüüd, Pynchoni kohta väga kiiresti, on kuuen­dale romaanile järgnenud seitsmes.

Thomas Pynchoni uus romaan kan­nab pealkirja Inherent Vice, ja nagu eel­mise romaani puhul, ei pääse see­kordki pealkirja selgitamisest. Sõna­ühend inherent vice, mida võiks vahest tõl­kida sisedefektiks, varjatud kah­jus­tuseks või loomulikuks praagiks, on õigu­poolest majandustermin. Sellega tä­histatakse kaubakoguses või kinnis­varas peituvat loomulikku hävinemis­riski — partii kanamunade transpor­timisel on olemas võimalus, et osa mu­ne puruneb, ostetud puumaja puhul võib sinna sisse lüüa vamm jne.

Mis seos on sel majandusterminil Pynchoni romaaniga, jääb muidugi iga lugeja enda otsustada. Inherent Vice’iga suutis kirjanik oma rohketele fänni­de­le igatahes pakkuda üllatuse, sest tegu on detektiivromaaniga, ja nagu arvustajad tõdevad, pole teos seda­puh­ku ka nii kaelamurdvalt keerukas, nagu Pynchoni puhul on harjutud eel­dama, vaid sobib mõne meelest ko­gu­ni rannalektüüriks. Oma käekir­jast, lemmikmotiividest ja -võtetest pole autor aga žanrivahetusest hoolimata loobunud ning paljud arvustajad väljendavad selles suhtes kas otse või kaude teatavat küllastumist.

Romaani tegevus toimub 1970. aasta paiku Los Angeleses. Kuldsed kuuekümnendad on lõppemas, Valges Majas resideerib Richard Nixon, käib Kambodža pommitamine. Umbes 30-aastase alternatiivset elulaadi harras­tava rahuvõitlejast ja afrosoenguga hipist eradetektiivi Larry („Doc”) Sor­dello poole pöördub abipalvega tema kunagine tüdruk Shasta, et Doc aitaks ära hoida kavandatavat kuritegu. Ni­melt kahtlustab Shasta, et tema prae­gust väljavalitut, miljonärist kinnis­varamogulit Mickey Wolfmanni tahe­takse röövida. Varsti pärast seda kaob niihästi Shasta kui ka tema miljar­därist kallike ning kadumismüs­tee­riumi lahendamine saab Doci sü­dame­asjaks. Lahendust tuleb tal otsida pideva narkouimaga heideldes ja intriig osutub keerukaks ning mitmekihi­li­seks, viies ta kokku Los Angelese kor­rum­peerunud politseiga, organisee­ritud ja organiseerimata kuritegevu­sega, purjelaudurite, hangeldajate ja rokkaritega, kiimalise hambaarstiga, endisest vangist neonatsiga jne. jne. Kõige keskmes on salapärane Kuld­kihv, mis vahel näib olevat kuu­nar, vahel aga terve narkokartelli nimi.

„Selge see, et palju uut siit ei leia. 72-aastane Pynchon varieerib oma noorusaastate geniaalse kolmiku — „V”, The Crying Lot 49 ja Gravity’s Rainbow teemasid. Isegi melismid on tuttava kõlaga. Mõttetud, väljamõel­dud laulusõnad? Palun väga. Pidu­road? Võtke külmutatud banaane šo­ko­laadiga. Naljakad nimed? Vahest ehk El Drano-nimeline narkodiiler? Mis on anagramm tema tegelikust ni­mest Leonard,” kirjutab ajakirja „Ti­me” arvustaja Richard Lacayo (1. VIII 2009), ja jätkab: „Samas ei maksa loo­ta, et raamatu lõpus antakse selge pilt, milliste jõududega on tegemist. Pinchon ei sule teemat. Mida ta teeb, pea­legi hiilgavalt, on see, et ta avab ak­nad kõiksusse, mille vangid me kõik oleme, aga keegi meist ei tea, kes pani käed raudu.”

Forzelius kirjutasCOLONAwesome, ei jõua ära oodata. Ehk tuleb meile mingi uue aasta algul siis?

eerik kirjutasCOLONMärkige kalendritesse ära: 20. veebruar 2015