Filmiveeb.ee foorum

Torino hobune
The Turin Horse (A Torinói ló) (2011)

Publik on harjunud eeldama Ungari vanameistrilt Bela Tarrilt äärmist tõsidust, kuid filmiga "Torino hobune" ületab ta ka iseennast minimalistliku draamaga, mis on karm isegi võrreldes tema "Saatana tango" ja "Werckmeisteri harmooniatega".

Filmi peatükid jagunevad viieks päevaks, mille tegevus – kui seda nii võib nimetada – toimub karmil ja tuulisel maastikul asuvas talumajas, kus üks vanamees, kelle nimena kõlab ühel hetkel Ohlsdorfer (Derszi), elab koos tütrega (Bók) äärmiselt kasinates tingimustes. Esimeses pikas kaadris veab hobune külateel Ohlsdorferi vankrit. Seejärel jälgib film kahe inimese argitoimetusi tohutu täpsuse ja rõhutatud kordustega: iga päev ärkavad nad üles, mees paneb riidesse, tüdruk toob kaevust vett ja viimaks istuvad nad üheskoos laua taga ning söövad keedetud kartulitest tehtud hädist einet. Kumbki ei lausu naljalt sõnagi. Seda jõhkralt monotoonset rutiini katkestavad kaks sündmust. Esiteks tuleb naabrimees (Kormos) tallu palinkat ostma ja halab pikalt selle üle, kuidas kogu maailm variseb mandumise ja saamahimu nõiaringi tõttu pikkamisi kokku. Teiseks sõidab talust mööda salk mustlasi, kes jätavad tütrele usuteemalise raamatu, mida ta hiljem ka lugema hakkab.

Film, mis tihkab oma tummfilmiajastut meenutava napi väljenduslaadiga naasta kinokunsti juurte juurde, võib vaatajaid oma hulljulgusega tüüdata, jahmatada, võluda või kohutada. Tarr on kuulutanud selle oma viimaseks filmiks ning tõepoolest on raske ette kujutada, kuhu tal siit veel edasi oleks minna. Kahju küll, kui see sangarlikult kompromissitu režissöör poe kinni paneb, ent kui see peakski nii minema, on "Torino hobune" igatahes võimas hüvastijätt.

http://2011.poff.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

Ainuke Tarri film, mida näinud, aga ometigi kuulub seegi film mu eelmise aasta lemmikute hulka. Hunnitu, hunnitu meistritöö. Selle filmi puhul saab tõesti väga julgelt öelda, et selliseid filme on ainult one of a kind

Kes PÖFFi seanssidele ei jõudnud, vaadake järgi. See ON seda väärt.

4/10

no spam, just facts.

Ei kötinud mind see ungarlase Béla Tarri must-valge draama. Liiga seisundifilm minu maitse jaoks. Juhtub vähe, palju kordamist. Oleks siis vähemalt muusika kaasa aidanud. Lõpuks tüütas see ühe viisi ketramine ära. Elu on raske, mõnel veel eriti raske nagu näha antud filmis. See linateos räägib mandumisest, nii tegelaste kui kogu maailma suhtes. Lahendust ei pakuta, lootust ei anta. "Torino hobune" on raske film. Kuigi film kestis 2 ja pool tundi ei tundunud selle lõpuni vaatamine kannatamisena. Midagi võluvat ma siiski pildilise poole pealt suutsin leida. Visuaalsed lahendused on kenad.

5,5/10

Selliseid teemasid saaks käsitleda peenemalt ja köitvamalt, kuid great filmmaking paistab välja juba esimestest minutitest. Suurim saavutus on siinkohal kriipiv õhustik. Tõesti tekib tunne, nagu tuul võiks ukse hingedelt rebida ning maa suu kombel avaneda ning kõik endasse neelata. Abstraktsemas mõttes seda filmi võtmesündmused ju tähendavadki. Mõelda vaid, kui Alvarez'il oleks "Evil Dead'iga" midagi sellist õnnestunud. Aga näiteks Von Trieri sarnaseid tundeid kandvad hiljutised filmid on veidi friigimad ja efektiivsemad olnud. Muusika jääb enim meelde. Kui seda vahepeal ei olnud, sai kõige paremini aru, kui palju sellest filmile kasu on. Üks neist filmidest, millega koos ei tahaks tükiks ajaks luku taha jääda, aga sugugi mitte halvas mõttes.