Filmiveeb.ee foorum

Kas veebist saab ka osta ikka?

Laupäeval jah.

Ahh, OK! Ma arvasin, et laupäeval on vaid esikas ja alles esmaspäevast lastakse lihtsurelikke kinno seda vaatama.

Eesti film on ikka olnud mustvalge. Alles kaheksakümnendate alul kui tonni jagu kaaluvad värvitelerid end vaevaliselt sektsiooninišši mahutasid selgus, et eesti film võib olla ka värviline, kuid maal vanaema juures näitas väsinud Rekord ikka valimatult kõike mustvalges pildis. Üheksakümnendate keskpaigas kooli lõpetanud noored filmilavastajad tegid oma tudengifilme mustvalgena, keerates tihti isegi videokaameral peale kahes põhitoonis linti võtva režiimi. Ringvaated püsisid mustvalgetena, samuti hea hulk dokumentaalfilme.

Kuigi Püha Tõnu mustvalge olemus kannab eneses ka palju sügavamat põhjust, jääksin esialgu selle tudengifilmi teema juurde, sest naljaga pooleks võib öelda, et tegemist oli Veiko Õunpuu tudengifilmiga. Tema eakaaslastest sõbrad - Kilmi, Raat ja Sarnet tegid oma koolitööd kümmekond aastat tagasi ära, näitasid siis vaatajale mehi kes nende filmimaitset ja meelt on mõjutanud ning võtsid oma esimestes filmikatsetustes filmisõbrad kaasa maailma mis täis märke ja laene ilmakino klassikast. Veiko tegi seda käesoleva filmiga.

Pikem arvustus hindega 8/10 minu blogis : Püha Tõnu kiusamine

Argh... mina sain sürrealismi üledoosi. Oli küll palju ilusaid kompositsioone ja muhedalt pikki plaane. Trashi väljatoodud mõjutustest tabasin ära vaid Eli Rothi. Seda pikka auavalduste nimekirja vaadates oli Roth muide ainus nimi, mis tundus absurdsena. Ma pole just palju tema filmidest näinud, kuid hetkel ei tea tal olevat väga selget visuaalset stiili, mida üleüldse matkidagi. Kinos muutus aga kõik selgeks ja hakkas veidi häbi, et tõsisemate lavastajate loomingust nii vähe tean ja Eli Roth on ainus kelle mõju (ei tahaks nii öelda, aga paremat sõna ei tule) tabada suudan.

Tantsustseenid ja Herr Meister'i tutvustus (see muusika küttis läbi terve keha) olid lemmikud. Kokkuvõttes liiga raskemeelne ja liiga segane.

Hull(ult) kõva

Jolt kirjutasCOLONTrashi väljatoodud mõjutustest ...

Heh, eks see ole vaataja silmades ega pruugi olla lavastaja mõtetes. Mõne nädala pärast, kui suurem osa foorumlasi filmi näinud on, toon välja need paralleelid mis minu jaiks Tõnu konkreetsete lavastajatega ja nende loodud filmidega sidusid.

Muidugi, mõjutuste teema on kohati ebamäärane. Ise olen tihtipeale üritanud hoomata, et kas tõmban ehk liiga meelevaldselt paralleele. Antud nimekirja kahtluse alla seadmiseks aga pädev ei ole, pigem usun sellesse veidi pimesi. Ega kõik, mis on lavastaja alateadvuses, ei pruugi olla lavastaja teadvuses.

Olles olnud enamuse Püha Tõnu võtetel siis kahju et palju välja jäeti. Kuigi eks midagi pidi lõppkokkuvõttes välja ka jääma. Tore esikas oli.

Mina aga jäin rahule.

Hea film. "Sügisball" meeldis siiski palju rohkem, aga tegu ongi sootuks teistsuguse teosega. Minusuguse jaoks liiga sürrealistlik ja liiga kunst. See tähendab, et ma ei saanud paljude asjade mõttele üldse pihta ja see tekitas liialt palju arusaamatusi. Kui Trash nimetas siin palju mõjutajaid, siis minu pähe kerkib eelkõige 2 nime: Roy Andersson (õnnetute inimeste kujutamine) ja David Lynch (sürrealism ja mõistusevastasus). Film andis palju, pani kõvasti mõtlema. Muusika oli kohati väga hea, suurepäraselt sobis "Motherless Child". Kindlasti tahan veel teist korda vaadata! Ehk saa siis asjale rohkem pihta .

7,5/10 (võibolla hinne pärast teistkordset nägemist tõuseb)

Tõsiselt kunstiline ja sürrealistlik. Paljud asjad jäid natuke arusaamatuks, aga pärast vaatamist sai sõpradega nii mõnegi koha ümber diskuteerida ja mõni mõte tõi end varjatust olekust avalikkuse ette. Muidu peaks jah uuesti vaatama. Esimesel korral ahmid kõike sisse, aga teisel juba vaatad erapooletumalt ja näed asju teise nurga alt. Mõjutajad, keda märkasin kohe esimesena oli Bergman (algusstseen rongkäiguga), Tarantino, Lynch, Roth. Väga sümbolistlik ja kohati oli tuntav, et on tahetud olla natuke liiga kunstiline. Võib-olla on asi ainult minus. Kokkuvõttes meeldis. Sellist Eesti filmi pole varem näinud, aga maailma mastaabis oli ülesehitus ja mõte tuttava käiguga.

Tõnu jooksmine randa meenutas väga Truffaut' "400 löögi" lõppu.

Jaaaah, raske uskuda, et Püha Tõnu kiusamine on Eesti film. Nüüd pean kiiremas korras Sügisballi ja Tühiranna ära kaema.
Õunpuu on igati huvitava kätetööga hakkama saanud. Rohkelt meenutas lynchilikku stiili, aga mitte just sarnases mõttes.
Iga uus peatükk tekitas sama palju küsimusi ja vastuseid nagu seda tegi eelmine. Keeruline lugu oma aeglase kulgemise ja sisuliini äkiliste muutustega. Aga pikema järelemõtlemise lõpuks on siiski selgus majas.
Eelmaa oli ehe eestlane: morn ja vaikne inimene.
Loo areng peatükkide kaupa ja järjest tumedamate toonide omandamine oli igati teretulnud. Eriti mõjuv oli Das Golden Zeitalter Herr Meisteriga peaosas. Vägev!!
Püha Tõnu kiusamine on tugevatoimeline müsteerium, mille mõju on tunda siiani.
Ahjaa, muusika osatähtsus oli niivõrd kõrgele seatud, et mõnes stseenis tuli kohe filmilik hirm peale.


Tahan veel kord näha

[url=http://citizenforza.blogspot.com/2009/10/puha-tonu-kiusamine-2009.html]Püha Tõnu kiusamine - igas mõttes pihtalask.
9/10[/url]

Ma tahaksin ka seda tegelikult uuesti vaadata. Ei tea, kas see PÖFF-i programmi mahub, "Sügisball" igatahes kaks aastat tagasi mahtus. DVD plaaniti vist üsna varakult välja anda ning loodetavasti ei ole meeletut uimerdamist nagu "Sügisballiga".