Filmiveeb.ee foorum

Ralf wrote:

Spellbound wrote:Film üritas vaatajat veenda, et Bondurantid on tõesti kurikuulsad, tuntud ja legendaarsed. See õnnestus, sest legendid põhinevad kummalistel, uskumatutel tegelastel ja Forrest ning isegi Howard olid seda. Forresti olematu kõnemaneer, hoiak ja suhtumine töösse ning Howardi joomahimu, mille kaaslaseks on vägivaldsed plahvatused - kõik see ongi osa legendist.

Päris kõvasti oled selle legendi küljes kinni; ma isiklikult pole seda Matt Bonduranti raamatut küll lugenud, aga olen üpris veendunud, et päriselus nad sellised cardboard "Kass Oggy ja kurjad prussakad" stiilis onklid ei olnud.

Võib-olla väljendasin ennast valesti, aga mõtlesin pigem seda, et legend on kujundanud neist sellised kummalised kujud. Reaalsuses nad seda ilmselt vaevalt olid. Pigem sai legend alguse ainult sellest, et oli kolm venda, kes tegutsesid omapäi ja ei lasknud kedagi teist oma operatsioonile ligi.

http://www.filmiveeb.ee/filmid/4629/Legend/

Hea film.

7/10

Kuigi Shia LaBeouf suutis järjekordselt ühe halva rollisoorituse teha, võis filmi endaga rahule jääda. Kiirelt jutustatud lugu puskariajamisest, meestest ja kriminaalidest - kõike seda väikeses huumorivõtmes. Draamat jagus ka küllaga, samuti põnevust ja vedamisi. Kui aus olla, siis "Boardwalk Empire" on tõesti parem lugu antud ajast, kuid ega sellel filmil nii väga midagi viga ei ole, et vaatamata peaks jätma.

Mina ka nautisin väga. Võib-olla tegin selle klassikalise vea, et olin saanud aru nagu see oleks pigem alla keskmise teos lavastajalt, kelle eelmised kaks filmi on suurepärased. Ja, tõesti, "Lawless" ei ole kindlasti nii kõva tükk kui Proposition ja see faking eerie The Road, kuid kuna see ajastu on mulle alati passinud, siis oli suhteliselt kerge meelelahutus. Nõustun sellega, et tegelased olid korralikud šabloonid. Hardy eriti, kes imo peakis oma näitlemisega "Bronsonis". Ja vastupidiselt populaararvamusele, ei olnud mul grammigi viha Shia vastu. Mulle meeldib see tõsidus, millega ta suhtuma on hakanud oma projektidesse ning kuigi kohati kumas seda no-no-no teismelisust välja, siis julgen arvata, et transformeerumine kvaliteedi poole, on oma alguse saanud.
Ma küll pole uurinud seda raamatut või seda lugu ise, aga tunne on, et ei peagi. Hillcoat tegi selle nii poeetiliseks, et selle realismi võtmesse panemine, vähemalt minu puhul, tapaks emotsioone. Lõpp oli lummav.


8/10