Raamatud

[Kickflick]

Loen hetkel Mati Undi "Huntlutsu".

[Forzelius]

Richard B. Jewelli "The Golden Age of Cinema"

[Ralf]

Käsil Kurt Vonneguti "Tšempionide eine". Ausalt öeldes olen pettunud.

[Ralf]

Ema tõi Kanadast hulga raamatuid, mida väga tahtsin, nende seas ka Stephen Kingi "The Stand"-i lõikamata, täiendatud versioon. Too läks kohe ka käiku. Pöörane on see, et ma olen kahe bussisõidu käigus suutnud end umbes 20st lehest läbi vaagida ja see on kokku 1141 lehekülge pikk - tõeline mammut! Hea, kui selle jõuludeks läbi saan. Aga see-eest tõotab see tulla üks nö. meeldejäävamaid lugemiskogemusi üldse, kuna mis oleks parem kui nõnda mahukas teos inimeste rännakust läbi viiruse poolt laastatud Ameerika? Lahe!

Samuti sain omale Mark Z. Danielewski romaani "House of Leaves" värvilise remastered versiooni. Olin kuulnud, et see ületab kohati oma pöörasuselt isegi Bret Easton Ellise mahlakamad tekstid, kuid ma poleks iial arvanud, et tegu niivõrd omapärase teosega on. Põhimõtteliselt ei jookse selles raamatus tekst nagu tavaline lugeja ehk harjunud on - lehekülgedel on ka kõikvõimalikud märkmed, vahepeal jookseb jutt üldse tagurpidi (nii et raamat tuleb ümber pöörata) ning osadel lehtedel on üldse ainult üks sõna. Oma eksperimentaalse lähenemise poolest tõeliselt lahe teos ja kindlasti mu raamaturiiuli uhkeim raamat. Kuuldavasti on sellele aastatega ka väga tugev fännibaas tekkinud.

Näidislehekülg romaanist:

[Kickflick]

Eile sain loetud Remarque'i "Aeg antud elada, aeg antud surra." Meeldis väga, nagu ka kõik varem loetud romaanid tema poolt. Kuigi sõjateema mulle ei istu ning mõjub tüütavalt ja masendavalt, siis Remarque'i puhul ei teki seda kunagi. Kõik läheb väga soravalt ja lugu on huvitav jälgida ning lihtne keskenduda.

[Ralf]

Kiire kõrvalepõige "The Stand"-ist... võtsin ette John Fowles'i "Liblikapüüdja" ja see on üks parimaid raamatuid, mida viimase paari aasta jooksul lugenud olen.

[LiveForThis]

BFM-i raamatukogus sattus näppude vahele. Annab hea ülevaate olnud aegadest.

[Ralf]

Kiire kõrvalepõige "The Stand"-ist... võtsin ette John Fowles'i "Liblikapüüdja" ja see on üks parimaid raamatuid, mida viimase paari aasta jooksul lugenud olen.

Püha müristus! Mulle valmistas küll pettumust "Liblikapüüdja" teine kolmandik, mis on päevikuvormis ja kirjeldab naispeategelase mõtteid, kuid selle korvas täiesti lõpp, mis mulle nagu haamriga pähe andis. Viimased kaks lehte lugesin suu ammuli ja kui raamatu viimaks kinni lõin, siis jäin pärani silmadega lage vahtima ega osanud midagi öeldagi. Võti seisneb muide selles, et mida rohkem sümpaatiat sinus nimitegelane Clegg tekitab, seda suurem on ka payoff. Mitte ühegi raamatu lõpp pole mind niivõrd rabanud. Soovitan soojalt - kui vähegi võimalik, võtke raamatukogust. Ja nüüd siis spoilerid:

Spoiler :

Terve raamatu vältel tekitas minus peamiselt tülgastust just Miranda, kes oli ohvri rollis, ja sümpaatiat Clegg, kes ei olnud küll kõige taibukam tegelane ja esitles siin-seal vaimuhaiguse märke (kes teeb teadvusetust paljast naisest fotosid?), kuid ma sain tema motivatsioonidest täiesti aru ja tundsin tema vastu ääretult empaatiat, ja kui viimase kolme leheküljega väga otsekoheselt selgeks tehakse, et ta oli täiesti delusional, oli see kohati väga ehmatav. Põhimõtteliselt jõudis mulle kohale, et Clegg on peast täiesti soe, kui ta rääkis enesetapust ja Miranda kõrval suremisest, et neid leitaks koos nagu Romeo ja Julia - aga oot, siis leiab ta järsku Miranda päeviku, kus on kirjas, et too ei tundnud tema vastu mitte midagi ja oli teisesse noormehesse armunud (no tere talv!) ning otsustab naise lihtsalt puu alla matta ja endale mitte kätt külge panna... ja siis veel suur pööre! Ta sõidab autoga mööda linna ringi ja näeb üht Mirandale sarnanevat näitsikut, kes vangistusse võtta ja muuhulgas ka seksuaalselt ära kasutada... ja temagi oma "liblikate kollektsiooni" panna. NO MIS LÕPP. Mind šokeeris lihtsalt tõsiasi, et mulle oli terve raamatu vältel jäänud mulje, et Clegg'i palav armastus oli sundinud teda Mirandat vangistusse võtma ja too tüdruk on tõesti tema jaoks ainus, kuid kohe, kui Miranda haigusesse surnud on, korjab ta uue tibi peale. Ja korraga muutus minu jaoks kaastunnet tekitav karakter täielikuks koletiseks.

Filmiversioon tuleb ka ASAP ära vaadata.

[Ralf]

"Tšempionide eine" ja "Liblikapüüdja" raamatukokku tagastatud. Nüüd käsil Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev" ja Knut Hamsuni "Nälg" (teine katse).

[IlseV]

"The Graveyard Book"
Neil Gaiman

Siin foorumis mitte väga tundmatu raamat sattuski eeskätt just positiivsete arvamuste tänule kätte ja tegelikult ka koju riiulile. Ei kahetse ostu, juba esimesed leheküljed olid piisavalt kaasahaaravad, et TGB igavamatesse loengutesse kaasa vedada. (Vist) paariaastased tsüklid, millega iga uus peatükk alustas olid piisavaks vahemaaks, et peategelase arenemine ei jääks liiga auklikuks ega vastupidiselt käsitleks ainult lühikest perioodi surnuaia-elust. Kena näide sellest, et lood ei pea olema ainult rusuva sisuga.

Järgmisena arvatavasti likvideerin veel ühe võla põngerjaeast ja võtan Preussleri "Krabati" lugemisele. Tundub, et on "The Graveyard Bookile" sarnaselt müstikat vms täis. (Ja kuna "Jungle Book" seostub mul praegu eelkõige Disney variendiga, siis peaks ehk sellegi asjus midagi ette võtma.)

[ZeMonsta]

Kiire kõrvalepõige "The Stand"-ist... võtsin ette John Fowles'i "Liblikapüüdja" ja see on üks parimaid raamatuid, mida viimase paari aasta jooksul lugenud olen.

Fowles'i "Liblikapüüdja" on tõepoolest väärt lugemine. Üks lemmikutest.

Järgmisena arvatavasti likvideerin veel ühe võla põngerjaeast ja võtan Preussleri "Krabati" lugemisele.

Tänud meeldetuletuse eest, "Krabati" tahaks lähiajal kindlasti uuesti käsile võtta, viimati sai seda oma 10 aastat tagasi loetud.


Lõpetasin hiljuti C. McCarthy "Tee". Jäi pikemaks ajaks kummitama... ja seda heas mõttes. Filmiversioon on senimaani nägemata, seega võrdlusmoment puudub.

[Ralf]

Nüüd käsil John Updike'i "Kentaur". Can't get into it.

[guest1869]

...

[Kickflick]

Hakkasin lugema Chuck Palahniuki romaani "Lämbumine". Päris vastik, aga siiski väga lahe!

[Weirdo]

Nii et The Collector on siin natuke tähelepanu äratanud.
Ausalt öeldes ma ei saa aru, kuidas saab selle raamatu lõpp mõjuda šokeerivalt, eriti inimesele, kes on palju filme näinud. See on sedalaadi psycho-filmide puhul nii tavaline asi: rikuvad mitmete inimeste elu ära, jäävad täiesti süütuks ning film/raamat lõpeb siis sellega, et see psycho läheb uut ohvrit otsima. Äärmiselt ärritav

Minu jaoks oli raamat algusest lõpuni täiesti häiriv (olgugi et põnev) ja viha tekitav raamat (selle "sümpaatse" psühhi tõttu), kuid nõustun, et päevikuvormis Miranda osa oli tõesti pettumus ja igav võrreldes ülejäänud raamatuga.
Rääkimata sellest, et meestegelase suhtumise muutus ka üldse ei üllatanud. Igasugused hullunud fännid, kes oma iidolit ahistavad või lausa tappa tahavad, on samasugune näide - ilmselgelt pole tegemist psüühiliselt normaalsete inimestega.

Ma ei saa aru, kuidas saab sellise inimese suhtes üleüldse mingit empaatiat tunda. Minu jaoks oli tegemist koletisega alates esimesest hetkest. Kui muidu ette ei kujuta, mida selline asi tähendab (näiteks need koletised, kes aastakümneid kedagi kuskil kuuris kinni hoiavad), siis tasuks end samasse olukorda kujutada. Ükskõik, kui ebameeldiv poleks ohver, sellist inimväärsuse vastast kuritegu ei andesta miski.