Surmakindel

[Rain]

Surmakindel
Death Proof (2007)

Mike (Kurt Russell) on Hollywoodi endine kaskadöör, kellele pakub suurt naudingut noorte kaunitaride tapmine. Kuigi enamus mõrvareid tapavad oma ohvreid erinevate relvadega, on Mike'l selleks väga omapärane moodus- nimelt ta tapab neid oma "surmakindla" autoga, mis on ümber tehtud nii, et õnnetuse ajal jääks ellu ainult see, kes istub juhi istmel...

Loe täielikku tutvustust siit

[Garli]

Grindhouse teemast selle filmi jaoks peaks piisama.
Või on eraldiseisev ka ikka vajalik?

[Rain]

Ma ei tea, kas see on vajalik või mitte Algul ma ei teadnudki, et selline teema on olemas, kuna otsing mingit tulemust ei andnud. Tegelikult eraldi teema olekski parem ju, sest näiteks kui ma tahan "Death Proofi" hinnata/kommida, siis ma ei leia seda ju üles... Mina arvan küll, et on vajalik, aga no kui ei ole ja paljud on selle vastu, siis ma võin ikka maha võtta.

[Jolt]

Meie kinolevis olid Death Proof ja Planet Terror, mitte Grindhouse. Minu arust on eraldi teema igati pädev.

Mul jätkuvalt Grindhouse kogemata, kuigi olen kõik komponendid, faux trailerid ja mõlemad filmid, eraldi läbivaadanud. Death Proofi olen näinud kõige enam, viis korda. Kuigi see pole mu lemmik Tarantino kraami hulgast ütleks ma, et too on kõige korduvvaadavam. Death Proofis on kinnipüütud mingi mõnus kindla sihita olesklesime tunne. See film on niiii suvi ja niii 70ndad (sarnaselt muhe atmosfäär on ntks Dazed and Confused'l ja Brief Encounters of the Third Kind'i esimesel poolel). Ma pole tollal elanud - iseenesestki mõista -, aga selline kergelt päikesepõletatud ja murevaba tunne seostub minu peas eelkõige tolle kümnendiga.

[hau]

Meie kinolevis olid Death Proof ja Planet Terror, mitte Grindhouse. Minu arust on eraldi teema igati pädev.

Mul jätkuvalt Grindhouse kogemata, kuigi olen kõik komponendid, faux trailerid ja mõlemad filmid, eraldi läbivaadanud. Death Proofi olen näinud kõige enam, viis korda. Kuigi see pole mu lemmik Tarantino kraami hulgast ütleks ma, et too on kõige korduvvaadavam. Death Proofis on kinnipüütud mingi mõnus kindla sihita olesklesime tunne. See film on niiii suvi ja niii 70ndad (sarnaselt muhe atmosfäär on ntks Dazed and Confused'l ja Brief Encounters of the Third Kind'i esimesel poolel). Ma pole tollal elanud - iseenesestki mõista -, aga selline kergelt päikesepõletatud ja murevaba tunne seostub minu peas eelkõige tolle kümnendiga.

*Close encounters*

Aga mul sama feeling Death Proofiga. See tsillimine ja olemine täiega meeldib seal. Pluss see tagaajamine annab ülikõva vindi veel peale.

[Garli]

Lõpu tagaajamine on mu lemmikosa sellest filmist. See alguse Stuntmani salapärasus (moment, kus ta seal poe ees korra seisma jäi vms) on ka lahe.

[Jolt]

Just, Close Encounters of the Third Kind'i mõtlesin, kirjutasin hooga ja ülelugemata ning läks kuidagi Brief Encounters'ga segamini. Huvitav.

Mulle meeldivad mõlemate tüdrukute set'de kulminatsioonid täiega. Kihutamine filmi lõpus on juba ilma Mike'i abita lihtsalt liiga hull. Zoe Bell, goddamn. Esimeste tüdrukute ja Stuntman Mike'i kokkupõrge, oma kõikide perspektiividega, meeldib samuti. Ja sellele järgnev dialoog on üks andekamaid filmis.
Kokkuvõtvalt, jah, mulle meeldib Death Proof kogu täiega.

[KiiZ]

Mul on Death Proof'iga ka sarnane tunne. Filmi esimene pool meeldib eriti, sest algul selline mõnus rahulik baariteema käib ja Stuntman Mike tundub ka muhe sell. Kuidagi sulandun sinna filmi juba sisse ja järsku- LAKSTI!! tükke lendab. Teine pool pakkus head huumorit ja hea lõpustseeni. Minu arust on see projekt küll Tarantinol päris hästi õnnestunud, kuigi ta parim see muidugi ei ole. Küll on see aga palju alusetut kriitikat saanud.

[Garli]

Vaatasin just kolmandat korda seda ja olen sunnitud eelkõnelejatega nõustuma. Selle filmi võlu seisneb selles tsillis fiilingus, mida filmis leidub. Eriti esimesel poolel, kus taustaks mõnus retromuusika. Teine pool on ikka väga teistsugune ning seekord tegin ka avastuse, et alates sellest kui film läks must-valgelt tagasi värviliseks polnud enam seda kulunud filmi efekti, kus igasugused täkked nähtavale ilmusid. Huvitav, et varasematel vaatamistel seda märgata ei suutnud. Arvatavasti olin nii filmis sees. Dialoogi on lõputult ning võib öelda, et siin on seda lausa nii palju, et asi on juba ära tüütamise piiri peal. Aga esimese poole lõpucrash ning eepiline tagaajamine filmi lõpus on täiega seda ootamist väärt. Death Proof on täpselt selline film, mida on parim vaadata diivanil lebotades ning võtta kõrvale paar õlut. Selline mõnus film, mida hea tujuga vaadata.

Hinne paranes 7/10 pealt 8/10 peale.

[Malcolm]

Olgu Tarantino stiili, filmograafia üldise taseme ja kultusoreooliga, kuidas on, aga "Death Proof" on ikka päris halb. Värvikas visuaal ei peida venivaid ja sisutühje dialooge ning kogu kontseptsiooni üldist morbiidsust. Mittemidagiütlev ja -andev film. Eraldivõetuna 5/11.

[Zinera]

Olgu Tarantino stiili, filmograafia üldise taseme ja kultusoreooliga, kuidas on, aga "Death Proof" on ikka päris halb. Värvikas visuaal ei peida venivaid ja sisutühje dialooge ning kogu kontseptsiooni üldist morbiidsust. Mittemidagiütlev ja -andev film.

Täiesti nõus, lihtsalt hunnik igavust ja tühjust.

Spoiler :

Meeldis vaid lõpplahendus, kus naised mõrvarile koha kätte näitasid.

3/10

[CM-Girl]

Mulle meeldis ja kohe väga. Jälgisin huviga filmi algusest lõpuni. Naiste omavahelised vestlused meeldisid enim, aga kõige kõige paremad kohad olid ofc autode kokkupõrked + Pam Mike'i autos. Naistest meeldisid enim Arlene ja Julia ning Zoe'i ja Kim. Filmi esimese poole lõpucrash was so awesome ! Mis puutub filmi teist poolt, siis selle lõpp oli isegi tsipa parem. Naised olid ikka vabsee vinged ja see viimane löök jalaga..woooah! Zoe'i väike hüpe ja "I'm okay" ajasid naerma. Issver kuidas Mike ikka halas alles. Alguses kõva mees, aga pärast ... total pussy.

9/10