Viimane kinoseanss

[Peata Ratsanik]

Viimane kinoseanss
The Last Picture Show

Larry McMurtry romaanil põhinev linateos pajatab noorte sõprade, Sonny ja Duane`i probleemidest ning nende elust väikeses Texase linnas 1950-ndate alguses. Nad viidavad aega oma eale kohaselt, käies kinos, mängides korvpalli või tüdrukutega seltsides, kuid peagi seisab ees kooli lõpetamine ning noormehed satuvad tuleviku valikute ette. Nende sõbra poolt juhitud kino suletakse ning pärast viimast kinoseanssi tunnevad ka poisid, et nende elu on pööranud uue lehekülje.

Oscarid parimale mees-(Ben johnson) ja naiskõrvalosatäitjale (Cloris Leachman).

Täielikku tutvustust loe siit.

[Forzelius]

Väga kõle film. Kohati meenutas Hudi oma tühjuse kujutamise pärast ning Requiem for a Dreami ülevoolava depressiivse atmosfääri poole pealt. Mulle meeldis loo jutustamise juures see, et puudus nagu konkreetne algus- ja lõpp-punkt. Stoori ei hakanud pihta mingi suure sündmusega, vaid hakkas kuidagi kulgema. Noortest ise oli tbh üsna savi, kuna nad olid suhteliselt rumalad karakterid kõik. Sonny vb natukene sai sümpaatseks, aga üldjuhul päris klišeeline punt jõmpsikaid. Sam oli minu jaoks tegelane, kes tegi sellest filmist selle, mis ta oli. Monoloog järve ääres jääb kindlasti kauaks meelde. Sami tegelane esindas kõike seda, mis seal linnas üle kumas: minevikus tehtud vead, lootused ning karmile reaalsusele näkku vaatamine.
Asi, mis häiris üsnagi palju: kui tegemist on väikelinnaga ja pidevalt kuulujutud kõigest käivad, siis kuidas teatud tegelased üldse oma pättuste-pettustega vahele ei jäänud? Ja payoff, mida seoses sellega ootasin, jäi suures osas siiski tulemata.
Montaaž oli äge. Alguses tundus, et kuidagi lohakalt jutustatud, kuna nt selle jõulupeo õhtu näitamisega tekitati ajalises mõttes palju segadust, aga hiljem tuli välja, et selline olukordadest üle lendlemine oligi stilistiline nüke. Ja ta tegelikult sobis. Suurepärane film, aga uuesti ei vaataks.

8/10