Roukli
Roukli (2015)
Väikest talukogukonda ähvardab lähenev sõda. Hirmunud elanike elu pööratakse pea peale, kui majja saabuvad kaks põgenikku, kes pagevad salapärase ja nähtavasti kättemaksuhimulise Peedu (Taavi Eelmaa) eest. Järgnevad sündmused süüvivad habrastesse sidemetesse inimeste vahel ja indiviidi iseolemise tähendusse nende taustal. Pealtnäha pessimistlik lähtepunkt areneb filmi edenedes millekski märksa mitmetahulisemaks - teoseks, mis kujutab sügava inimliku ühenduse haprust ja taaskehtestab selle kui õiguspärase võimaluse, juhul kui õpime teisest inimesest lahti laskma.
Loe täielikku tutvustust siit
Roukli
ModeraatorCOLON Meeskond
Roukli
Päevik | 2021
"What's a knockout like you doing in a computer-generated gin joint like this?" - William T. Riker
"What's a knockout like you doing in a computer-generated gin joint like this?" - William T. Riker
Re: Roukli
See linateos on omaette pretsedent ja eksperiment. Õunpuu tahtis näha, kas on võimalik teha täispikka mängufilmi ilma avalikku raha kaasamata. Eelarve jäi kõigest 40 000 euro kanti, millest ligi 17 000 saadi Hooandjast, seejuures minagi annetasin toetuseks raha. Tulemus on igati filmilik.
Käimasolev sõda on tähtis vaid kui kontekst. Põhiline on antud filmis see, kuidas pannakse proovile 4 inimese omavahelised suhted. Toit on lõppemas ja olukord on ärev. Tegelased on hirmul ja tekivad pinged. Tänu headele näitlejatöödele on see väga veenvalt vaatajale etendatud. Näitlejatest teeb ehk kõige tugevama soorituse Juhan Ulfsak, kes on kohe ülihea ning Mirtel Pohla on lihtsalt võrratu.
Ängistava ja isegi müstilise atmosfääri saavutamisega on kenasti hakkama saadud, nii et film haarab sind enda meelevalda kogu oma süngusega. Tänu helile tundub sõjaolukord ka reaalne, sest visuaalselt seda näha pole. Kaameratöö on hea nagu Õunpuu teostes ikka. Seekord oli operaatoriks Erik Põllumaa, kes tõestas ennast filmiga "Risttuules", mitte Mart Taniel nagu kõigis eelnevais Õunpuu filmides. Taustamuusikas on tehtud palju häid valikuid. Gunnar Grapsi esitatud "Sügisõhtu blues" kõlab imeliselt. Signatuurlooks olev Sam Cooke'i "A Change Is Gonna Come" sobib suurepäraselt filmi lõppu.
Üldiselt on tegu mõtlemapaneva filmiga, kus on palju metafoore, olles seega pigem nõudlik vaataja suhtes. Natuke saab ka nalja. Üks parimaid kilde oli, kui üks tegelastest lausus: "Milles mina süüdi olen, et Eestis ainult sakraalse muusikaga rikkaks saab?". Mulle pakkus "Roukli" kena kunstilise elamuse.
7,5/10
Käimasolev sõda on tähtis vaid kui kontekst. Põhiline on antud filmis see, kuidas pannakse proovile 4 inimese omavahelised suhted. Toit on lõppemas ja olukord on ärev. Tegelased on hirmul ja tekivad pinged. Tänu headele näitlejatöödele on see väga veenvalt vaatajale etendatud. Näitlejatest teeb ehk kõige tugevama soorituse Juhan Ulfsak, kes on kohe ülihea ning Mirtel Pohla on lihtsalt võrratu.
Ängistava ja isegi müstilise atmosfääri saavutamisega on kenasti hakkama saadud, nii et film haarab sind enda meelevalda kogu oma süngusega. Tänu helile tundub sõjaolukord ka reaalne, sest visuaalselt seda näha pole. Kaameratöö on hea nagu Õunpuu teostes ikka. Seekord oli operaatoriks Erik Põllumaa, kes tõestas ennast filmiga "Risttuules", mitte Mart Taniel nagu kõigis eelnevais Õunpuu filmides. Taustamuusikas on tehtud palju häid valikuid. Gunnar Grapsi esitatud "Sügisõhtu blues" kõlab imeliselt. Signatuurlooks olev Sam Cooke'i "A Change Is Gonna Come" sobib suurepäraselt filmi lõppu.
Üldiselt on tegu mõtlemapaneva filmiga, kus on palju metafoore, olles seega pigem nõudlik vaataja suhtes. Natuke saab ka nalja. Üks parimaid kilde oli, kui üks tegelastest lausus: "Milles mina süüdi olen, et Eestis ainult sakraalse muusikaga rikkaks saab?". Mulle pakkus "Roukli" kena kunstilise elamuse.
7,5/10