Järeltõuge

[Rasmus]

Järeltõuge
Aftershock (2012)

Tšiilis toimunud maavärina käigus variseb läheduses asuv vangla kokku ning kõik õnnetuse üle elanud kurjategijad pääsevad vabadusse. Turistid mõistavad kiiresti, et algamas on tõeline õudusunenägu ja sel korral on järeltõuge palju surmavam kui maavärin ise...

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Ootasin veidi teistsugust filmi, aga kokkuvõttes meeldis ikkagi sama palju, kui algul lootsin. Sissejuhatus on nii lühikese filmi kohta küllaltki pikk, kuid kuna tegelased on suhteliselt huvitavad, siis igav selle ajal ei hakanud. Peale maavärinat pannakse korralik tempo peale ja nii kestab see väikeste kõikumistega filmi lõpuni. Üllatuseks oli, et vangla kokkuvarisemine ei olnud üldse nii keskne teema ja tuli alles viimases kolmandikus, oleksin tahtnud, et sellele rohkem keskendutaks. Päris mitu kohta olid tõsiselt kurvad

Spoiler :

(Pollo helistab isale, Ariel sureb) ja Eli Rothi tegelase surma ajal jäi suu otseselt lahti ― oli ta ju ikkagi peategelane. Tsunaami lõpus oli ka väga efektne, ei näinud seda kohe üldse tulemas.

Asjalik katastroofikas saab 7/10.

[Ralf]

Minu meelest ei olnud need tegelased absoluutselt huvitavad (ega meeldivad). Paraku olen ühtlasi arvamusel, et vaatajapoolne empaatia on suuresti ühe korraliku õudusfilmi aluseks.
Võiks arvata, et mul on nüüdseks tekkinud immuunsus igasugu ekstaaside ja erektsioonide meelevallas kõikuvate eputiste vastu, kelle ego ja möga õudusfilmid armastavad vaatajale järjepidevalt sisse sööta, kuid ei, aeg-ajalt tutvustatakse kohe eriti tüütuid tutinäljas tolguseid, ja antud film on selles osas eriti ekstreemne juhtum.
Ja pool tundi läheb aega enne möllu vallandumist! Möllu, mis pole ka midagi erilist. Joostakse sinna ja tänna, aga ikka kuskilt tuleb mingi väike rekvisiit välja, mis kellelgi mõne jäseme küljest võtab - jättis sellise paroodialiku ja koomilise mulje. Klišeesid on palju. Eli Roth on - peaks märkima - päris sitt näitleja.
Anyway, ma laskun põlvili ja röögatan rõõmust, kui kord peaks tulema mõni analoogiline film, kus hävingu või õuduste epitsentris on näiteks salk kirjandusteadlasi või akadeemikuid.