Transs

[uLtImAtEcRiTiC]

Transs
Trance (2013)

Mainekas oksjonifirmas töötav Simon (James McAvoy) kistakse hulljulgesse kunstiröövi, mille käigus läheb kaotsi ülihinnaline maal. Röövi korraldanud kurjategijad eesotsas karismaatilise Franckiga (Vincent Cassel) ei kavatse aga asjade taolise käiguga leppida ning mälukaotuse all kannatav Simon saadetakse hüpnoterapeut Elizabethi (Rosario Dawson) jutule, lootuses, et viimane aitaks mehe mälus sobrades maali asukoha välja selgitada.

Peatselt hakkavad piirjooned reaalsuse, hüpnoosi, kire ja surmaohu vahel hägustuma ning panused kasvavad kiiremini, kui keegi asjaosalistest oleks osanud oodata...

www.solariskino.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[LiveForThis]

Sisuliselt igati ontlik vanakooli thriller, aga vormilt meeletult närviline ja energiline. "Trance" on nagu Jaapani magnetrong, mis peatub ainult katastrofaalseks kokkupõrkeks. Vahe seisneb aga selles, et pärast kokkupõrget kihutab "Trance" veelgi kiiremini edasi.

Danny Boyle teeb taas seda, mida ta kõige paremini oskab. Taaskord võtab ta ette täiesti uue žanri, olgugi, et samalaadset krimi on ta varemgi mingil määral teinud, ja vormib sellest midagi talle väga omast. Seda vaadates ei ole kahtlust kelle film see on. Tempokas ja pingeline lugu, mida täiendavad suurepärased näitlejatööd ja Boyle`i täiesti pöörane visuaalne maailm. Vaatamata juba tuttavale rajale on stsenaristid Boyle`i tempole järele jõudnud ning tulemuseks on õnnetunne, et filmi pakutavad lahendused omandavad kiirelt mitu erinevat topelttähendust. Miski ei ole nii nagu paistab. Loo keskmes on tugev emotsionaalne südamik, mis ei lase Boyle`i närvihaigel linateoses tühjaks kemplemiseks muuta. Iga peategelane on alati rohkemat kui ta välja paistab. Ja siis natuke veel rohkem.

"Trance" on nagu selle pealkiri. Küllaltki ootamatuid pöördeid ja sisulisi arenguid pakkuv konventsionaalne krimithriller tänapäeva energilise meelelaadi kastmes. Boyle ei lasku muidugi üldtuntud ekstaasimuusikasse, vaid laob lagedale täpselt valitud intelligentsed boylelikud palad, mida toetab Boyle`iga varemgi edukalt koos töötanud Underworld`i liikme Rick Smithi peenelt tempokas soundtrack.

Mida lähemale pöörasele finaalile, seda segasemalt on "Trance" kokku õmmeldud. Kohatised ebaselgused ja ebavajalikuna mõjuvad mõtted ja teod hägustavad kogu pingelist tervikut, kuid finaali saabudes on kõik andeks antav.

5/5

"Trance" OST-i stiilinäide:
http://www.youtube.com/watch?v=8sGRAolzfLw&playnext=1&list=PLtEXBGnKVsH2nLwVjN7qpGBbww1K5y8-q

[Spellbound]

James McAvoy on olnud professor Charles Xavier, tagaotsitav Wesley, Idi Amini ihuarst Dr. Nicholas Garrigan, kurva saatusega Robbie Turner, Tolstoi viimane sekretär Valentin Bulgakov ja isegi Narnias elutsev Mr. Tumnus, kuid esimest korda elus on ta Simon ja seda Danny Boyle`i uusimas filmis "TRANCE".

Veel tähtsam on aga tõik, et esimest korda teeb end suurepärase näitlejana tõestanud McAvoy koostööd miskipärast alles "Slumdog Millionaire"-ga režii Oscari pälvinud Danny Boyle`ga. Minu jaoks on Boyle alati see mees, kes asendas zombied raevuviirusega ja tegi seda sellise innovatiivse puhanguga, et kohe ei suutnud tema geniaalsust ära registreerida.

Samuti on tema nimi kirjutatud alla filmile, mille järel muutus John Murphy muusika taaskord vähemalt minu jaoks modernseks klassikaks. Räägin muidugi ulmefilmist "Sunshine".

Narkomaanid, raevuviirus, müstilised rannaelanikud, India noorte rõõmud ja valud ning kanjonis kivi raskusega võidelnud James Franco on juba olnud. Nüüd on Boyle ekraanidele paisanud jällegi midagi kapitaalset teistsugust. Slumdogist ja 127 Hours`ist tuntud kiire montaaž, digital near perfect look ja uskumatud värvilahendused on tagasi, aga žanriliselt ei kaldu Boyle ennast kordama.
Ühelt poolt jutustab film ühe röövi tagamaadest. Teiselt poolt on siin nii mitu inimlikku närvi, et lõpus jääb mulje nagu vaataks juba hoopis teist filmi.
Pöörded, mängud taju, märkide, sümbolite ja korduste tasandil ei anna hetkekski rahu. Boyle`i stiil ei seisne iga kord teistsuguse filmi tegemises, vaid iga uus film laotab alati meie ette justkui kaks lugu - üks on žanriliselt ette kirjutatud ja teine on midagi sügavalt traagilist või inimlikku. Kõik see on esitletud aga sellises fantastilises visuaalses ja musikaalses virr-varris, et elamus kui selline elab edasi Rick Smithi soundtrackis ja Boyle`i poolt alati väga täpselt valitud taustalugudes.

8/10

[filmiarvustus]

Filmi stsenaariumi panid kokku Joe Ahearne ja John Hodge ("The Beach" 2000). Film põhineb samanimelisel televisoonifilmil, mis on tehtud aastal 2001. Hodge, kes on kirjutanud enamus filme, mis on Boyle'ile toonud suurt edu, võttis selle vana stsenaariumi ja pani sinna juurde natukene oma võlu ja muutis selle selliseks nagu ta on praegu kinodes inimesi üllatamas. Sisuliselt on film äärmiselt võimas ja tugev, üllatuste rohke ning põnev. Publik saab tugevalt mõttelise teose, mis toimub erilises maailmas, mis on kord reaalne, kord vaimne. Terve Boyle'i loodud maailm on esmaklassiline näide suurepärasest lavastusest ning muusika, millega ta meid transsi kaasa tõmbab on minul kõrvaklappides mänginud juba paar tundi. Visuaalselt on film väga erinev ja kiiresti muutuv. Kiired ära lõikamised asenduvad pikkade ja rahulike momentide valguse käes, kuid siis jälle raketikiirusel põnevate ja segaste sündmuste keskele. Näitlejad kõik on omadel kohtadel ja keegi ei vea alt. Cassel on eriti hea kuidagi, kuid Dawson ei ole palju maas. Film pakub julgeid lahendusi ning vanu asju uues kuues, mis annavad ainult sära juurde. Kokku on üks imeline kinoelamus, mida kindlasti julgen soovitada igale inimesele, kes usub, et on vaimselt võimekas. Väga noored lapsed võiks kindlasti koju jääda.
Siia lõppu ka üks parimad lugusid sellest filmist (eriti heaks läheb alates 3:30).

http://www.youtube.com/watch?v=CEyPhxQLhnQ

Hindeks 9/10.


Põhjalikumalt filmi kohta saab lugeda siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/04/trance-2013-intrigeeriv-hupnootiline.html.
Tagasiside on alati oodatud.

Häid filmielamusi.

[Forzelius]

Soundtrack oli filmi parim element, mida rohkem ma selle peale mõtlen. Mis on mu jaoks isegi mõneti üllatav, kuna selline muusika pole mu winampis just kõige rohkem esindatud, kuid selline ambientne elektroonika läheb peale küll.
Loo-wise on raske midagi formuleerivat öelda, kuna mul on mõnevõrra kopp ees nendest lugudest, kus vaatajad lahknevad erinevate teooria osades, mis tegelikult juhtus. Ei tea, kas asi selles, et seda on juba tehtud või ei ole ma lihtsalt piisavalt tragi, et filmi kestel kaasa mõelda.
Enda hinne kuskil 7-8 kandis. Ega ühelegi filmile, kus Vincent Cassell on, vähem anda saagi.

[rauls]

Ma ei tea, kas ma olen rumal, aga minu jaoks jäi asi vähe liiga segaseks ja seetõttu ei saanud filmist õiget naudingut. Erinevaid kihte oli ülemäära palju. Aga muidu pinget oli ja ootamatusi jagus. Võibolla isegi twistide virvarriga pingutati üle. Soundtrack vaimustuma ei pannud, kuigi mõnes kohas passis taustamuss päris hästi sündmustikuga/olustikuga kokku. Visuaalne külg oli igati viks ja uhke. Ikkagi film ei jäänud mulle millegi erilisega meelde, kui Rosario teatud etteasted välja jätta.

6,5/10

[Zinera]

8/10

Kõige segase juures põnev ja sisukas teos, mis paneb vaataja kaasa mõtlema ning pinge säilib filmi lõpuni. Näitlejatest meeldis enam Vincent Cassel nii oma olemiselt kui ka kujutatud tegelasena, samas võis vägagi rahule jääda ka James McAvoy ja Rosario Dawsoniga. Lõpp ehk oli kuidagi kunstlikult pikendatud, oleks saanud juba varem ära lõpetada, siiski ülemäära antud fakt ei häirinud, sest lõpp halb ei olnud.

[uLtImAtEcRiTiC]

Jättis väga hea elamuse ja pakkus umbes-täpselt kõike seda, mida oodata võis. Siiski mindi ühel hetkel juba liiga kaugele, mille tulemusena kannatas terviklik mulje sisust.

Erinevaid kihte oli ülemäära palju. Aga muidu pinget oli ja ootamatusi jagus. Võibolla isegi twistide virvarriga pingutati üle.

Kõik oli hea selle hetkeni, kus

Spoiler :

Simon üles ärkab. Enne seda tehtud kõne ja lõpplahendus oleks väga hästi sobinud. Siis minnakse aga veel edasi ja osaliselt midagi ka pakutakse (see punase auto ja nende naiste segi ajamine/ette kujutamine vms), aga mida edasi, seda ebavajalikum kõik on. Suhe, mälukustutamised jms ei olnud imo nii hea variant, kui see, et Simon on ise üks korralik mastermind.

Aga teostus, soundtrack ja meespeaosad - James McAvoy eriti filmi esimeses pooles ja Vincent Cassel, kes igal pool ja alati kustumatu mulje jätab - olid kiiduväärt.

7,5/10

[Kickflick]

Sitaks hea! Rohkem sõnu ei vaja!

[Ralf]

Mulle läks ka väga korda. Muljetavaldavalt tehtud tohuvabohu.
Enim võidab mu poolehoiu Danny Boyle'i tabav stiil ja see, et filmis ei ole üleliigseid tegelasi. Põhirõhk ainult McAvoy'l, Dawsonil ja Casselil (kes olid kõik viimase peal).

[Loop]

aii Vincent C on lahe vana , igalpool kus ta näitlend on , suudab ta ainuüksi sellega , et ta seal on, filmi heaks teha
kokkuvõttes ei ole tegemist sugugi halva filmiga , ühekorra vaatamiseks sobib tip top . mõni ehk viitsib rohkemgi ...

rauls kirjutas:Erinevaid kihte oli ülemäära palju. Aga muidu pinget oli ja ootamatusi jagus. Võibolla isegi twistide virvarriga pingutati üle.

arvan sama. mulle muutus veidike liiga keeruliseks ja raskesti vaadatavaks see lõpupoole , ja üldse need twistid seoses Mcavoy-ga ei meeldind , aga Vince ruulib nagu alati ! tema pärast juba tasub vaadata .

6/10

[Garli]

Visuaalselt vast kõige kenam film, mida viimasel ajal näinud. Silm puhkas iga kaadri ajal. Twistide virrvarriga pingutati lõpus veits üle ent siiski väga nauditav.

8/10