Saabumine

[Ronet]

Saabumine
Arrival (2016)

"Saabumine" on provokatiivne ulmetriller tunnustatud lavastajalt Denis Villeneuve’ilt ("Sicario", "Vangistatud"). Kui Maale saabuvad salapärased kosmoselaevad, asub meeskond, eesotsas lingvistikaeksperdi Louise Banksiga (Amy Adams), asja uurima.

Inimkond seisab globaalse sõja lävel ning Banks ja tema meeskond jooksevad ajaga võidu, et vastuseid leida. Selleks tuleb naisel võtta risk, mis võib ohtu seada nii tema elu kui ka kogu inimkonna.


Loe täielikku tutvustust siit

[lostinthemist]

Hea meel, et aeg-ajalt ilmub välja filme, mis suudavad panna mind kui vaatajat mõtlema. Eriti seda kui ulmežanris, mis kipub enamasti sisaldama ohtralt tuima kõmmutamist ja plahvatusi, mida siin filmis peaaegu pole. "Arrival" oli ikka väga-väga hea. Kergelt hoiatan, et aeglase tempoga, pinget krutitakse väga hästi üles minimalistliku, kuid vägagi rusuva, raske ning meeleoluka muusikaga. Sarnaselt "Sicarioga" isegi rahulikemal hetkedel on õhus tunda seda ärevust ja pinget, nagu miski ei anna rahu.
Vaatamata sellele, et mitmest küljest on tegemist suurepärase filmiga - näitlejatööd, lavastus, muusika (just eriti muusika), kaameratöö, kogu see põnev protsess ühise keele leidmisel tulnukate ja inimkonna vahel, ning kulminatsioon, lahkusin saalist väga depressiivse meeleoluga.

Spoiler :

Põhimõtteliselt kulminatsioonis aset leidnud üllatusega meenus "Lost"i kolmanda hooaja finaal. Vaatajat pannakse sarnaselt uskuma (või petetakse), et kaadrid peategelase tütre surmast oleksid minevikust, aga pärast filmi leidsin, et enne tulnuka laevani jõudmist ei olnud peategelasest tegelikult midagi muud teada, kui seda, et ta on professor ülikoolis.
Kuid tulnukate "kingitus" peategelasele - võime näha tulevikku ning tajuda aega mittelineaarselt on pigem needus, sest inimeselt rebitakse jõuga konkreetselt ära vaba tahte illussioon ning valikuvõimalus teha otsuseid. Näed tulevikku, ka ees ootavaid traagilisi sündmuseid, kuid samal ajal oled võimetu neid muuta. Kõik elus on juba ette määratud, kindlal rajal ning ajajoont ei saa muuta, peategelane on muudetud mehaaniliseks kestaks, kes (või mis) elab elu, milles ta on tulevikku sisuliselt kogenud läbi mälu. Samal ajal kõike teades, et lõpuks jääb ta ikkagi tühjade kätega - kaotades nii tütre kui Iani.

Emotsionaalne tükk ulmet, läks oluliselt rohkem korda kui "Interstellar" - 9/10

[Zinera]

Emotsionaalne tükk ulmet, läks oluliselt rohkem korda kui "Interstellar"

Nõus, ikka tunduvalt parem film, kui "Insterstellar". Pingeline oli küll, eriti kohtumine tulnukatega, ka lugu oli ikka väga hästi läbimõeldud, ühesõnaga täitsa vaadatav ja korralik film.
8/10

[DaydreamDiamond]

Selle "parem kui Interstellar" rongiga ühineks nii palju, et kinost väljudes tuli palju rohkem Saabumist minuga kaasa kui Tähtedevahelist (mul süda tilgub verd seda kirjutades, sest ma olen suur Nolani fänn). Interstellar võidab välimuse ja skoobi kategoorias aga jah...PS! The Arrival näeb siiski väga hea välja.

Villeneuve tabab taaskord kümnesse õhustiku ehitamisega ja selle säilitamisega. Veits tuli üllatusena, et ta heas mõttes nõnna veniv tatt oli aga see kõik oli täiesti õigustatud ja mängis end väga hästi välja. Muusika mängis selle kandmisel suurt rolli ja oli top notch.

Väga hea tulnukafilm inimestest. Tahaks sellist kraami rohkem. See superkangelastelaine võiks asenduda tulnukafilmidelainega... Aga küllap siis kvaliteet langeks. Oh well (:

Väga väga suured ootused on igatahes BR 2049 suhtes.

[Forzelius]

Võrdleks pigem Kontaktiga, kuigi Tähtedevahelisega oli ka üht-teist sama. Meeldis igatahes väga, DV tõestab ennast kui ühe nüüdisaja huvitavaima lavastajana Hollywoodis.

[Rasmus]

Pole "Interstellarit" endiselt näinud, aga olen täiesti veendunud, et "Arrival" on sellest tõesti parem. Lõpus muudeti asjad natuke liiga selgeks: see

Spoiler :

Renner on tegelikult Amy Adamsi abikaasa

reveal oleks võinud vabalt ka ära jääda - no way, et keegi vaatajatest seda lõpuks iseseisvalt ära poleks tabanud. Ehk siis mulle eelkõige meeldiski see, kui palju mõttetööd filmiga pakuti, ja pisut lahtisem või ebaselgem lõpp oleks sellesama aspektiga igati kaasa aidanud. Eriefektid olid kohati konarlikud, eks? Saalist lahkusin mitte ainult depressiivses meeleolus, vaid ka peavaluga. Ei ole kindel, kas visuaalid olid minu väsinud mõistusele liiast või siis just nimelt see mindfucki-laadne ajutegevus, mida ma isegi rohkem oleks soovinud. Whitakeri tegelast nautisin enim. 7/10

[Pixie]

Üks viimase aja parimaid ulmekaid. Vaatamise ajal ei mõelnud kordagi, nagu oleks loo areng jube aeglane. Mõnusalt kruttis pingeid ja pani pidevalt kaasa mõtlema. Saalist lahkudes ülevat meeleolu ei täheldanud, hea tuju filmiks päris nimetada ei saa. Küll aga jäin rahule, et nii hea teos nägemata ei jäänud. Mingi aeg võiks teist korda veel vaadata, et näha, kuidas/kas lõpu teadmine alguses näidatud klippe mu jaoks muudab.