Mulle meeldis Tom Six'i idee teha "fännifilmi" iseenda filmile, mis on mõnusalt
meta ning võimaldab korraga näidata, et esimeses jaos sündinu on kõik väljamõeldis ning paigutada teise osa sündmused palju räigemasse "reaalsesse maailma". See järg olekski kui Tom Six'i viis öelda inimestele, et "First Sequence" oli kõigest film, mida ei tohiks nii tõsiselt võtta (ilmselgelt perversne vastus inimeste reaktsioonile).
Teiseks: päris häiriv oli. Kui mul õnnestus "First Sequence"-is juhtunut vaadata läbi morbiidse huumoriprisma, siis "Full Sequence" on üllatavalt jäle ja mitte otseselt sajajalgse tõttu, ehkki naljakaid momente on siingi (isegi lõpu poole toimuv pöörane sittumismaraton on pigem skatoloogilise huumori hüperbool
) - lihtsalt filmi must-valge ja vaikne, peaaegu dialoogivaba õhkkond on meeletult ähvardav. Martin on kindlasti üks ebameeldivamaid ja jubedamaid sadiste üle väga tüki aja. Mul oli juba tükk aega enne sajajalgse nägemist sitt olla.
Aga mis sellesse vaikusesse puutub, siis... kohati ei istunud mulle see. Vägisi tekib tunne, et Six'il oli teise osa jaoks 4-5 head ideed, mis praktikas mahuks ehk 3 minuti sisse, ja oleks ülejäänud poolteist tundi niisama filmilinti raisanud, aga samas tegi see ka filmi tunduvalt jubedamaks, sest kui Heiter oli hea huumorisoonega ja kerge kiiksuga, siis Martini näol on tegu... lihtsalt väärastunud psühhopaadiga (Henry on tema kõrval prints). Lühifilmina oleks asi kuidagi parem olnud.
Muideks sajajalgse enda nägemiseni läheb kuskil tund... või üks klikk:
Ja "Full Sequence" suhe "First Sequence"-iga on umbes sama mis "Aliens" võrreldes "Alien"-iga... erinevad filmid. Üks on värviline, energiline, meelelahutuslik ja jätab suurema osa kujutlusvõimele ning selle tegelased on korralikult arendatud karakterid, kellele pole raske kaasa tunda; teine on emotsioonitu, kurb, vaikne ja ei jäta mitte midagi kujutlusvõimele - ükski sajajalgse lüli ei ole mingil määral oluline ja jääb täiesti näotuks (mitte otseselt halb asi).
