Re: Ülisalajane
Posted: 26. January 2013, 22:03
Sooviksin tänada kooli selle nädala paindliku tunniplaani eest; toanaabrit, kes mind täiesti hulluks veel ei pea ja teisi asjaosalisi.
Igatahes, Fringe sai tänasega vaadatud, kõik viis hooaega ja 100 episoodi. Teekond oli vinge ja esimese hooajaga alustades poleks ma osanud oodata, kui kaugele alguspunktist jõuavad tegelased nii ajalises kui ka mitmes teises mõttes. PTB kasutasid julgeid võtteid, mida ma pole seni ühtegi seriaali vaadates veel kohanud. Originaalsuse mõttes tasus ära, kahju ainult et need osutusid vastumeelseks paljudele vaatajatele.
Samuti polnud ma enne kohanud niivõrd imetlusväärset tähelepanu detailidele. Komistasin nende otsa, kui guugeldasin, et teada, kas enne 1x04 ka mõni Observer kuskil nähtaval oli. Nii leidsin, et neid on igas episoodis (otsimine oli justkui mini-mäng); lisaks veel next episode clues, glyphs, blue lights. Nädala mõrvalugu sobitati hästi üldise mütoloogiaga, minu jaoks olid juhtumid ning nende lahendamised huvitavad. Ainult paaril korral, kui story arc oli täies hoos, tundus juhtumi lisamine üleliigne. Wiki artikleid lugedes usun, et need lisati telekanali nõudmisel.
Sama palju või isegi rohkem kui ägedad sci fi ideed, oli kandvaks jõuks Olivia, Walter ja Peter ning nendevahelised suhted. Polivia oli lõpuks ometi korralikult käsitletud 'ship, Walter'i ja Peter'i isa-poja suhe oli midagi erilist. Walter oli kohe algusest saati lemmiktegelane, suuresti tänu John Noble näitlemisoskustele. Kindlasti vajab tunnustust ka Anna Torv võimekuse eest mängida Olivia nii mitmeid erinevaid versioone usutavalt. Ainus asi, mille üle kurdaks, oli Astrid'i kasutamine. Ta ilmus peaaegu eikusagilt, poogiti külge just sobivad teadmised ja lõppkokkuvõttes sai ainult ühe arendava episoodi terve seriaali jooksul.
Enne viimase hooaja nägemist arvasin, et Fringe hiigelajaks jäi sinise opening theme'iga aeg/universum/jms. Esimest kolme hooaega vaadates sosistasin pidevalt endamisi 'Oh my God', sest üks šokeeriv paljastus ja pööre järgnes teisele. Neljanda hooaja algus tahtis harjumist, kuid seda tasuvam oli jõuda hooaja teisele poolele. Teostus ei olnud võib-olla kõige parem, kuid idee selle taga kiiduväärt. See-eest viies hooaeg tunduski justkui lisapeatükk fännidele; see oli paras sob-fest, eriti viimane episood. Mina jäin lõpuga rahule, natuke tuli edasi mõelda, kuidas asjad ikka välja mängisid; emotsionaalses mõttes väga tasuv ja tegelasi tundes just neile sobiv.

10/10
Samuti polnud ma enne kohanud niivõrd imetlusväärset tähelepanu detailidele. Komistasin nende otsa, kui guugeldasin, et teada, kas enne 1x04 ka mõni Observer kuskil nähtaval oli. Nii leidsin, et neid on igas episoodis (otsimine oli justkui mini-mäng); lisaks veel next episode clues, glyphs, blue lights. Nädala mõrvalugu sobitati hästi üldise mütoloogiaga, minu jaoks olid juhtumid ning nende lahendamised huvitavad. Ainult paaril korral, kui story arc oli täies hoos, tundus juhtumi lisamine üleliigne. Wiki artikleid lugedes usun, et need lisati telekanali nõudmisel.
Sama palju või isegi rohkem kui ägedad sci fi ideed, oli kandvaks jõuks Olivia, Walter ja Peter ning nendevahelised suhted. Polivia oli lõpuks ometi korralikult käsitletud 'ship, Walter'i ja Peter'i isa-poja suhe oli midagi erilist. Walter oli kohe algusest saati lemmiktegelane, suuresti tänu John Noble näitlemisoskustele. Kindlasti vajab tunnustust ka Anna Torv võimekuse eest mängida Olivia nii mitmeid erinevaid versioone usutavalt. Ainus asi, mille üle kurdaks, oli Astrid'i kasutamine. Ta ilmus peaaegu eikusagilt, poogiti külge just sobivad teadmised ja lõppkokkuvõttes sai ainult ühe arendava episoodi terve seriaali jooksul.
Enne viimase hooaja nägemist arvasin, et Fringe hiigelajaks jäi sinise opening theme'iga aeg/universum/jms. Esimest kolme hooaega vaadates sosistasin pidevalt endamisi 'Oh my God', sest üks šokeeriv paljastus ja pööre järgnes teisele. Neljanda hooaja algus tahtis harjumist, kuid seda tasuvam oli jõuda hooaja teisele poolele. Teostus ei olnud võib-olla kõige parem, kuid idee selle taga kiiduväärt. See-eest viies hooaeg tunduski justkui lisapeatükk fännidele; see oli paras sob-fest, eriti viimane episood. Mina jäin lõpuga rahule, natuke tuli edasi mõelda, kuidas asjad ikka välja mängisid; emotsionaalses mõttes väga tasuv ja tegelasi tundes just neile sobiv.

10/10

















Kuigi viies hooaeg oli üldiselt süngema tooniga tõepoolest, suutis Walteri endiselt naerutada. Ühes episoodis keerati asi eriti üle võlli... tema trippimisega. :'D