Postitas hau » 07. Detsember 2009, 00:03
Mida ma õppisin ja kogesin seekordsel PÖFFil.
Enter The Void on mu elu kõige meeldejäävam ja kummituslikum film. Tänu sellele filmile muutus 2009 filmiaasta ülipasast üliheaks.
Kõige parem konventsionaalne film oli Un Prophet, mis on minu arust ka üks parimaid 21. sajandi gängsteri filme.
Haneke tõestas The White Ribboniga, miks ta on üks mu lemmikuid. One of a kind.
Moon tõestas, et teiste filmide pealt võib maha teha küll, kui anda jäljendatud ideele täiesti uus tasand ja mängida kinokülastajate filmimäluga. Minu jaoks oli suurim twist see, et Gerty polnudki üldse halb, nagu tema eelkäija HAL9000. Isegi peale lõppu ei uskunud, et ta oli hea tegelane. Lisaks Sam Rockwell ja Clint Mansell tõestasid järjekordselt, et nad mu vanad lemmikud. Good ol 'reliable.
Bronson oli festivali parim tegelane. Väga meelelahutuslik ja hästi mängitud karakter. Filmi stiil oli ka seff.
Black Dynamite'ist sai momentaalselt peale vaatamist film, mida võib vaadata iga kell uuesti. I am smiling.
The Cove oli nii silmi avav kui upsetting, samamoodi oli Kill the Referee informatiivne ja meelelahutuslik, It might get loud oli aga väga inspireeriv.
Soul Kitchen näitas, et väga dramaatilist ja tõsist lugu võib väga humoorikalt ja muhedalt ka jutustada, ning see annab palju parema elamuse ja jääb paremini meelde, kui sama lugu oleks olnud suvaline euroopa deprekas.
The Girl With Dragon Tattoo näitas 2 tundi ühte whodunit mõrvalugu ja pool tundi juba selle järje algust.
Letters to Father Jacob inspireeris täispikka filmi tegema.
Accident tõestas once again, et Johnnie To sucks ass.
Thirst näitas, et Chan-wook Pargil on tehnilised oskused ikka veel käpas, aga võiks sisulist külge veits arendada.
Ajami tõestas, et festivali võib võita ükskõik mis film.
Mary and Max ja A Town Called Panic tõestasid, et nukufilmis on elu, mida arvutianimatsioonides ei ole.
Samson and Delilah ehmatas mind ühe accidendiga nii ropult, et ma pole isegi õudukates niimodi võpatanud.
City of Life and Death oli üks kõige ilusamaid filme, mis näitas kõige koledamaid roime.
Castaway on the Moon andis vanale Robinsoni loole täiesti uue ja aasialikult humoorika twisti.
Milk of Sorrow tuletas meelde, et kui mul on eelaimdus, et film on igav, siis film on igav.
Hea pöff.