The Princess Bride (1987)
Ofmuidugi meeldis, kuigi ühtpidi on see film niivõrd absurdne ja ajuvaba ning täis sirgjoonelisi publikutpüüdvaid nalju, rääkimata ajastiku konteksti mittesobivatest lausetest. AGA, mulle väga meeldis kogu see lapsikus ja muinasjutulisus ning kõik see supp kokku maitses hää. Tegelased olid just nii koomilised, nagu ma seda '80-date komöödialt ootaks ning lugu ise oli väga tuttav, tegelikult pead ei anna, kas ma äkki seda isegi varem näin'd pole.
Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)
Moderator: Meeskond
Mary and Max - nii hea nagu räägitakse. Parem, isikupärasem kui Up ja muud selle aasta animatsioonid. Clay animationil on elu.
The Men who stare at goats - mõttetu keskmine
a town called panic - väga hull, jabur, tempokas ja humoorikas
un prophete - siiani pöffi parim. Väga kindel ja hea visuaalne ning jutustamis stiil. Tegevustik realistlik ja vägivald ehe. Valgus naturaalne, kaadrid väga kitsad ja ainult suured- ja keskplaanid.
The Men who stare at goats - mõttetu keskmine
a town called panic - väga hull, jabur, tempokas ja humoorikas
un prophete - siiani pöffi parim. Väga kindel ja hea visuaalne ning jutustamis stiil. Tegevustik realistlik ja vägivald ehe. Valgus naturaalne, kaadrid väga kitsad ja ainult suured- ja keskplaanid.
Pure (2002)
Harry Eden on lapsnäitleja kellel tasub silma peal hoida, sest pärast antud filmi, Oliver Twist'i (2005) ja Flashbacks of a Fool'i on selge, et poisil on näitlemisele annet. Pahviks ei löö, aga arvestades rolli ja poisi iga filmi valmimise ajal, siis on osatäitmine päris muljetavaldav. Filmi sisu on dramaatiline, aga see draama paraku ei kanna kestvalt otsast lõpuni. Tugevaid momente ja häid kaadreid leidub, aga kuigi sidus ta pole. Molly Parker on hea, Keira Knightley on siia filmi kuidagi ära eksinud ja posteril on ta oma tegelase kohta liiga esirinnas. Ju siis tänu Bend It Like Beckham'i edule ta nägu juba müüs. Häiris ka veel see, et David Wenham'i tegelane kandis koguaeg samu riideid ja Knightley kehastatud tegelane ei näinud kuigi rase välja minutid enne sünnitust. Jääb Candy'le (2006) alla, aga vaadata kannatab kindlasti.
Harry Eden on lapsnäitleja kellel tasub silma peal hoida, sest pärast antud filmi, Oliver Twist'i (2005) ja Flashbacks of a Fool'i on selge, et poisil on näitlemisele annet. Pahviks ei löö, aga arvestades rolli ja poisi iga filmi valmimise ajal, siis on osatäitmine päris muljetavaldav. Filmi sisu on dramaatiline, aga see draama paraku ei kanna kestvalt otsast lõpuni. Tugevaid momente ja häid kaadreid leidub, aga kuigi sidus ta pole. Molly Parker on hea, Keira Knightley on siia filmi kuidagi ära eksinud ja posteril on ta oma tegelase kohta liiga esirinnas. Ju siis tänu Bend It Like Beckham'i edule ta nägu juba müüs. Häiris ka veel see, et David Wenham'i tegelane kandis koguaeg samu riideid ja Knightley kehastatud tegelane ei näinud kuigi rase välja minutid enne sünnitust. Jääb Candy'le (2006) alla, aga vaadata kannatab kindlasti.
Pöffil laupäeval siis
Janu 7/10 ( Vahepeal nagu venis veitsa )
Pöffil pühapäeval
Mary & Max 9/10 Nõustun Hauga, et parem kui Up. Selline omapärane film.
Vahepeal sai joostud Plazasse (500) Days of Summerära vaadatud.
Ka üpris hea film 7/10
un prophete- väga hea film, aga närvidele käis see, et subakad olid nii väikselt. 9/10
Janu 7/10 ( Vahepeal nagu venis veitsa )
Pöffil pühapäeval
Mary & Max 9/10 Nõustun Hauga, et parem kui Up. Selline omapärane film.
Vahepeal sai joostud Plazasse (500) Days of Summerära vaadatud.
Ka üpris hea film 7/10
un prophete- väga hea film, aga närvidele käis see, et subakad olid nii väikselt. 9/10
Dorbek, hea, et üldse oli, paljudel jamavad palju hullemini sub'id.
Aga endal: panen ainult värskemad, sest neid on palju olnud.
Mary and Max - väga südamlik, lõpu eel küll tõsisemat konteksti rõhutav kuid üldjoontes vägagi hea ning mõtlemapanev lugu üksildusest.
The Men Who Stare at Goats - tundus Coenlik, kuid ei olnud. Huumor oli küll kohati sarnane, kuid sisu jäi nõrgaks ning seda eriti lõpupoole. Näitlejad olid kõik väga head, kui Kevin Spacey suhteliselt nõrk, kahjuks, roll välja arvata
A Village Called Panic - väga muhedalt jabur. Filmi lühidusega kaasnes ka sisutihedus, mis ei lasknud tempol omakorda langeda. Väga värvikad tegelased ning kindlasti tahaks veel sellist värki näha. Võib-olla seda tv seriaali.
Un Prophete - kindlasti üks PÖFFi parimaid. Kaks ja pool tundi läks linnulennul, aeg liikus märkamatult, sest film oli niivõrd intensiivne. Isiklikult filmitud ja selle all mõtlen seda, et oli tunne nagu oleks ise ka vanglas. Peale Leierkastiviisi parim film siiamaani
Letters to Father Jacob - väga positiivne üllataja. Põhiliselt kolme tegelasega sai väga edukalt 74 minuti jooksul emotsioone tekitada ning nuuksed mu selja taga filmi lõpust 3 inimese poolt ei tulnud asjata.
Aga endal: panen ainult värskemad, sest neid on palju olnud.
Mary and Max - väga südamlik, lõpu eel küll tõsisemat konteksti rõhutav kuid üldjoontes vägagi hea ning mõtlemapanev lugu üksildusest.
The Men Who Stare at Goats - tundus Coenlik, kuid ei olnud. Huumor oli küll kohati sarnane, kuid sisu jäi nõrgaks ning seda eriti lõpupoole. Näitlejad olid kõik väga head, kui Kevin Spacey suhteliselt nõrk, kahjuks, roll välja arvata
A Village Called Panic - väga muhedalt jabur. Filmi lühidusega kaasnes ka sisutihedus, mis ei lasknud tempol omakorda langeda. Väga värvikad tegelased ning kindlasti tahaks veel sellist värki näha. Võib-olla seda tv seriaali.
Un Prophete - kindlasti üks PÖFFi parimaid. Kaks ja pool tundi läks linnulennul, aeg liikus märkamatult, sest film oli niivõrd intensiivne. Isiklikult filmitud ja selle all mõtlen seda, et oli tunne nagu oleks ise ka vanglas. Peale Leierkastiviisi parim film siiamaani
Letters to Father Jacob - väga positiivne üllataja. Põhiliselt kolme tegelasega sai väga edukalt 74 minuti jooksul emotsioone tekitada ning nuuksed mu selja taga filmi lõpust 3 inimese poolt ei tulnud asjata.
Novembri viimasel päeval õnnestus PÖFFil näha 2 head linateost:
Firaaq - 8/10.
Kiiduväärt realistlik draama. Mingil määral sarnane "Ajamiga". Filmis käsitletakse seda, kuidas moslemid ja hindud omavahel läbi saavad ühes India piirkonnas. Osad on sallivad, osad mitte, osad vandaalitsevad, osad kannatavad - kõiki osapooli näidatakse vaatajaile. Sisu on tõeliselt hea! Väga liigutav film, kohati ka päris valus.
Women Without Men - 7,5/10.
Visuaalselt ilus. Väärtfilm. Film sellest, kuidas 3 Iraani naist üritavad kõige kiuste hakkama saada. Selles riigis pole aga õrnemal sool just palju sõnaõigust. Küllaltki hästi jutustatud lugu. Esimene pool filmist oli täiesti realistlik, aga siis tuleb sürrealism ja kerge fantastika mängu suht ootamatult. See kompsitsioon polnud võibolla siin kõige paremini õnnestunud, kuid üldmulje on ikkagi hea.
Firaaq - 8/10.
Kiiduväärt realistlik draama. Mingil määral sarnane "Ajamiga". Filmis käsitletakse seda, kuidas moslemid ja hindud omavahel läbi saavad ühes India piirkonnas. Osad on sallivad, osad mitte, osad vandaalitsevad, osad kannatavad - kõiki osapooli näidatakse vaatajaile. Sisu on tõeliselt hea! Väga liigutav film, kohati ka päris valus.
Women Without Men - 7,5/10.
Visuaalselt ilus. Väärtfilm. Film sellest, kuidas 3 Iraani naist üritavad kõige kiuste hakkama saada. Selles riigis pole aga õrnemal sool just palju sõnaõigust. Küllaltki hästi jutustatud lugu. Esimene pool filmist oli täiesti realistlik, aga siis tuleb sürrealism ja kerge fantastika mängu suht ootamatult. See kompsitsioon polnud võibolla siin kõige paremini õnnestunud, kuid üldmulje on ikkagi hea.
-
LiveForThis
- Ristiisa
- Posts: 4911
- Joined: 28. June 2008, 15:25
- Location: Tallinn
Eile PÖFFil:
Paper Heart - 7/10.
Küllaltki vaimukas ja lahe. Omapärane. Peategelase Charlyne Yi ja Michael Cera vaheline suhe küll veenev polnud. Kas pidigi? Igatahes pärast seda filmi peaks kõigil muie suul olema!
London River - 6/10.
Vaadatav, aga ei midagi erilist. Pinget ja kaasahaaravust jäi väheks. Keskpärane.
Paper Heart - 7/10.
Küllaltki vaimukas ja lahe. Omapärane. Peategelase Charlyne Yi ja Michael Cera vaheline suhe küll veenev polnud. Kas pidigi? Igatahes pärast seda filmi peaks kõigil muie suul olema!
London River - 6/10.
Vaadatav, aga ei midagi erilist. Pinget ja kaasahaaravust jäi väheks. Keskpärane.
Forza wrote:Dorbek, hea, et üldse oli, paljudel jamavad palju hullemini sub'id.
Aga endal: panen ainult värskemad, sest neid on palju olnud.
Mary and Max - väga südamlik, lõpu eel küll tõsisemat konteksti rõhutav kuid üldjoontes vägagi hea ning mõtlemapanev lugu üksildusest.
The Men Who Stare at Goats - tundus Coenlik, kuid ei olnud. Huumor oli küll kohati sarnane, kuid sisu jäi nõrgaks ning seda eriti lõpupoole. Näitlejad olid kõik väga head, kui Kevin Spacey suhteliselt nõrk, kahjuks, roll välja arvata
A Village Called Panic - väga muhedalt jabur. Filmi lühidusega kaasnes ka sisutihedus, mis ei lasknud tempol omakorda langeda. Väga värvikad tegelased ning kindlasti tahaks veel sellist värki näha. Võib-olla seda tv seriaali.
Un Prophete - kindlasti üks PÖFFi parimaid. Kaks ja pool tundi läks linnulennul, aeg liikus märkamatult, sest film oli niivõrd intensiivne. Isiklikult filmitud ja selle all mõtlen seda, et oli tunne nagu oleks ise ka vanglas. Peale Leierkastiviisi parim film siiamaani
Letters to Father Jacob - väga positiivne üllataja. Põhiliselt kolme tegelasega sai väga edukalt 74 minuti jooksul emotsioone tekitada ning nuuksed mu selja taga filmi lõpust 3 inimese poolt ei tulnud asjata.
Veits ajuvaba tegelikult. Terve saal on rahvast täis ja subakad ei tööta.
Ma saan aru, et inglise keelsega pole probleemi, aga palju on neid kes prantuses keelest aru saavad.