Postitas JazZ- » 04. November 2009, 18:34
Üsna pikka aega oli minu ainsaks treeninguks (lisaks kehalise tundidele) ilma lifita majas viiendal korrusel elamine. Väga suurt vajadust sportimiseks ei näinud ka, kuigi füüsiliselt oleks võinud (tegelikult võiks siiamaani) ju veidi tugevam olla, sest väga vabalt võib ju juhtuda, et ühel ilusal päeval Alpides turnides katkeb see rihmaasjandus, mis peaks põhimõtteliselt kõiki ronijaid kinni hoidma- kuigi ma ei saa aru kuidas täpselt, tegelikult olen ma kindel, et 90% mägironimissurmadest on mahavaikitud. Igatahes on sellise õnnetuse korral vaja jõudu, et kaljunuki küljes rippuda (sest muidugi õnnestuks mul sellest viimasel hetkel, enne kuristikku langemist kinni haarata), kuni mõni jeti lõpuks appi suvatseb tulla.
Nii, et sellisteks juhtumiteks ettevalmistatud olla, otsustasin ennast eelmisel aastal kokku võtta ja ikkagi mingi spordialaga tegelema hakata. Valikuks sai kergejõustik, mis osutus minu jaoks nii füüsiliselt kui ka vaimselt üsna rusuvaks - füüsiliselt, kuna tegelikult pole sugugi lihtne 10 korda järjest mingi totakas ketas peakohal 60 meetrit ringi kekata, just for kicks. Vaimselt, kuna 10-aastased, kellega mind tavaliselt ühte rühma pandi, ei näinud selles mingit probleemi.
Niisiis, olin selleks aastaks juba igasugusele trennis käimisele käega löönud, sest mulle on jäänud mulje, et igal pool üritatakse mingeid future-maailmameistreid välja koolitada. Aga siis, täiesti pimeda juhuse läbi, leidsin ülikipa trenni, mille juures kõigele lisaks, võin maailmameistrite koha pealt rahulik olla, sest sellel alal võistluseid üldse ei peetagi. SCORE.