Postitas Jolt » 01. Detsember 2008, 19:49
Minu meelest oli Blindness lihtsalt keskpärane film. Keegi oskab ära seletada, mis teid sedavõrd lummas selle juures? (Ma tunnen ennast kobisemise pärast kergelt kahepalgelisena, sest et The Road on üks mu oodatuimad upcoming movie'sid ja raamatut mittelugenuna tundub, et nendel filmidel võiks palju üldiseid ühisjooni olla. Hau, oskad ehk võrrelda? Tean, et sina oled kindlalt lugenud. Ja raks... saaks ise ka sellele teosele küüned taha. Iga kord ra's käies vaatan, kas on juba juurde tellitud. Ainult et kunagi ei ole.)
Mõned asjad, mis mulle pinda käisid:
- Alguses tundus mulle, et Doktor ja ta naine on väga õnnestunud kaaslased, Meirelles on ju vastutav ka Tessa ja Aedniku eest ning nemad on umbes üks mu lemmik romantilisi paare kinolinalt, üleüldse. Kui naine oma mehega kaasa läks, siis arvasin, et vaatan ühte PÖFFi parimat filmi senini. Ja siis piupau, järsult olid nad teineteise vastu täitsa külmad. Naine ei lasknud meest ligi ja too jooksis kohe teist torkima. Argh.
- See vägistamissteen oli odavalt torture-porn'lik võte. Minu meelest andis see loole juurde umbes sama palju kui Hosteli silmapõletus. Hästi teostatud alternatiiv oleks vast Requimi ass-to-ass, mis mulle ntks puges veel enamgi naha vahele. Lisaks tundus loole hulka vajalikum.
- Millest jaapalaste suhe ära paranes, mina aru ei saanud. Elasid palju koos läbi?
- Iminühiskond väravate taga kukkus kokku väga järsult. Võibolla pidime samastuma peategelastega ja olime samamoodi infost isoleeritud.
- Lõppvaatusega tehti peategelasest egotsentrik. Nälgivad pimedad oli ohu allikas? Inimene on süüdi alalhoiuinstinktiga sündimises?
- Mida film lõpuks siis väita üritas jäi ka veidi ebamääraseks.
Meeldis: muusika; osatäitmised Ruffalo'lt (Bondi tema asemel näha oleks ka huvitav olnud, aga Ruffalo on mulle ka ülisümpaatne) ja Gael García Bernal'lt ka - täielik kontrast sellega, millestes rollides teda seni olen näinud; see lõik vihmaga ja kuidas see puhastas inimesi otseselt ja sümboolselt, see oleks võinud kuidagi pigem lõpustseeniga seotud olla; see keldri kottpimeduses sumpamine, meeldis suisa enam kui kogu valgusega hämamine filmi alguses.
Kokkuvõttes tundub siiski, et film suutis palju paremini seda, milles The Mist ja Happening (pole veel ise näinud, aga kuuldavasti) haledalt failisid. Theme inimmassi anonüümne jõhkrus vs üksikisiku empaatia on muidu sümpaatne. Jään The Road'le lootma.