Robert Downey Jr.' järelkaja Jimmy Kimmeli Oscarite-õhtu naljale pakub mõtlemisainet. Jõudes sellise karjääri tipphetkeni, nagu seda oli "Oppenheimer" filmis osalemine ja selle eest parima kõrvalosatäitja Oscari võitmine, näitab Downey selgelt, et tema fookus on kunstil ja edasiminekul, mitte vanadel haavad või libastumistel. Tema vastus "Ma ei hooli. Ma armastan Jimmy Kimmeli. Ma arvan, et ta on rahvuslik aare," peegeldab küpsust ja enesekindlust, mida võib ainult imetleda. See, et ta suudab nalja heasüdamlikult võtta, rõhutab veelgi tema personaalset kasvu ja sellest ülesaamist, mis kunagi võis teda defineerida. Downey Jr.'isuhtumine - vaadata minevikule ilma kibestumata, kuid samas mitte unustada, kust ta tuli - on eeskujuks paljudele. Tõeliselt märkimisväärne on, kuidas Downey Jr. tunnistab oma minevikku, kuid ei lase sel oma tulevikku defineerida. Tema võime nalja heaks võtta ja samal ajal säilitada positiivne suhtumine ja tänulikkus, on ülendav. Sellest kõneleb sügavam tõde meie suhtumisest vigadesse ja andestamisse, olgu see siis iseendale või teistele. Downey Jr.'i lugu on inspiratsiooniks, meenutades, et taastumine ja edu on võimalikud, olenemata mineviku komistuskividest.
Allikas: https://screenrant.com/robert-downey-jr ... -response/