Kõige intensiivsem "Karje". Kõige muu poolest jääb
kuues osa minu silmis viiendale tugevalt alla ja ma armastan seda seeriat nii väga, et ei taha liiga pikalt mõelda, millega siin minu meelest mööda on pandud. Ütlesin viienda osa kohta, et sellist filmi saab teha vaid korra (kuna see oli tribuut Wesile ja piisavalt aega oli eelmistest möödas) ja arvan seda sama ka praegu. Nähtavasti taipasid sama ka filmitegijad, kuna kuues on täiesti teisest puust ja kindlalt kõige ebascreamilikum "Scream" siiani. Kui mõned objektiivsed puudujäägid* välja arvata, saadakse selle teisest puust filmiga väga hästi hakkama. Subjektiivselt meeldib mulle aga palju rohkem kõik, mida pakkus viies osa (ja eelnevad, aga viies eriti). Tundsin päris tegelastest ja meta-õuduka-huumorist väga puudust. Viies balansseeris väga ilusti vanakooli lõbusat ja jaburat "Screami" ning uuekooli sügavamat ja süngemat "elevated horrorit" – seekord vajutatakse aga viimasega pedaal korralikult põhja, nii et sellele, mis teeb minu jaoks "Screamist" "Screami", väga ruumi ei jätku. Mul on raske seda kellelegi ette heita, kuna see on selgelt olnud teadlik valik, mis on ka ilusti ellu viidud, aga minu isiklik eelistus on midagi muud. Kahju, aga samas on raske mitte rõõmu tunda, et see seeria uue põlvkonnaga edasi elab.