Arvesse võttes suuremõõtmelises koguses
hate'i, mis "Love"-ile osaks on langenud, tundub see film olevat puhtakujuliseks kinnituseks väitele, et vihkamisest armastuseni on ainult üks samm. Kuigi valdav osa maailmast paistab arvavat, et see teos on üks suur häbiplekk filmikunsti ajaloos, ei ole ma ise sugugi nii negatiivselt häälestatud. Koer võib olla maetud sinna, et ka "Enter the Voidi" suhtes läksid mu vaated teiste planeedi elanikega lahku ja seega polnud mul "Love"-i vaatama minnes raskesti ületatavaid
"mida nüüd siis pakub lavastaja, kelle käe all on eelnevalt valminud üks käesoleva sajandi paremaid filme?" ootusi. Loomulikult võib neid koera laipu vedeleda ka mujal, aga põhjalikuma kaevamistöö asemel valgustan teid hoopis oma valgustava arvamusega.
Kuna 3D mainimine tundub selle filmi juures olevat postituse kohustuslik komponent, siis igaks juhuks ei hakka ka mina sellest rangest piirangust mööda hiilima. Kuigi leian, et "Enter the Void" saavutas hoolimata James Cameroni lemmiktehnoloogia kasutamata jätmisest peapööritamises tunduvalt parema tulemuse kui "Love", ei saa ka väita, et viimane sellel rindel üldse midagi ei pakkunud. Siiski arvan, et 3D-l polnud sellega just kuigi palju pistmist ja film oleks ka ilma pildi ebavajaliku tumendamiseta üsna edukalt töötanud.
Silma on hakanud, et ühe puudusena Noé uusima linateose juures kiputakse esmajoones välja tooma viletsat näitlemist. Keegi IMDb's arvas selle kohta näiteks nii:
His lines are delivered with such a flat misanthropic moribund tone that you can't believe anything he says.
Veidral kombel aitas minu jaoks see monotoone morbiidne toon pigem just õhustikuga sobituva meeleolu loomisele kaasa ja ei tekitanud seega ka mõtet, et näitlemisega midagi viltu oleks. Lisaks filmi misantroopsele narratsioonile lummas mind väga ka kaadrite kompositsioon, mis nii paigutuse kui värvide osas imetlusväärselt kaunilt viimistletud oli. Peale selle esines "Love"-is minu jaoks rohkelt äratundmisrõõmu - eelkõige sellepärast, et Electrat kehastanud näitlejanna meenutas välimuselt häirivalt palju ühte mu sõbrannat. Lisaks tekitas film üsna tugeva assotsiatsiooni "(500) Days of Summeriga", nii sarnasel kujul toimuvate ajahüpete kui ka loo üldise sisu poolest. "Love"-il õnnestus küll räbala enesetunde tekitamine tunduvalt edukamalt (nagu Noé filmidel ikka), aga üldpildis ma suurt erinevust ei näe (järjekordne kriitika 3D tumedate prillide arvele?).
Plusspunktina võib veel välja tuua, et analoogselt Rassule ei pidanud ma Pink Floydi "Is There Anybody Out There?"-i eelnevalt just väga märkimisväärseks looks, aga filmis mõjus nii kütkestavalt, et ei saanud enne koju jõudmist isegi aru, mis lugu see on (kuigi
teadsin, et ma tean seda).
IMDb's tundub paljusid vaevavat Gaspar Noé kinnisidee seksiga, aga mulle tundus huvitav pigem see, et tema enda järgi nimetatud tegelaskuju pidevat kõikvõimalike sõimusõnadega üle valati. Mingi metatasandil kriitikute vastuvõtu etteaimaine?
eerik kirjutas:Ralf kirjutas:Minu jaoks oli ka üllatus näha alastistseene filmis, kuna Eestis vanusepiiranguks MS-12.
Euroopas kaitstakse lapsi vägivalla ja tapmise eest, USAs alasti keha ja seksi eest.
Ha!
In your face, eerik (vähemalt juhul, kui filmi nägema juhtusid).
Veidi
off-topic, aga enne saali sisenemist ütles kinotöötaja, et koht, kus ma istuma peaksin, pole hetkel kasutuskõlblik, sest kellelgi juhtunud õnnetuse tõttu olevat see pisut märg.
7-8/10