Postitas LiveForThis » 23. Oktoober 2014, 23:27
USA II maailmasõja teemaliste sõjafilmidele omast melodraamat, kamraadlust, inimlikkust ja idealistlikkust on "Fury`is" küllaga, kuid selles David Ayeri kirjutatud ja lavastatud maru kurvas, vägivaldses, julmas ja vihases nägemuses on kogu tuttavlikkus maetud rohke vere ja poriga ning mitmetonnise tanki roomikute ja raskete sõdurisaabaste raskuse alla, et võidule pääseks karakterdraama ühe viiemehelise grupi ellujäämisest, maailmavaadetest, vastupidavusest ja arengust paratamatu lõpu suunas.
"Fury" on visuaalselt nagu "Saving Private Ryan" ja "Band of Brothers", aga sisulise arengu poolest nagu "Platoon". Tegu ei ole pingelise loo ja suurte ideaalidega sõjafilmiga, kus kangelased suunduvad kindla sihi ja vajadusega oma püha eesmärgi suunas, pigem on tegu inimliku ja traagilise nägemusega sõjas moonutatud inimestest ja nende ainsast perest, vendlusest ja lähedusest, mis neil selles mülkas alles on jäänud.
Filmil on mõningaid probleemne, nagu filmi viimases vaatuses toimunule alguse andnud tõuke mõningane künklikkus, aga igal juhul on tegu sõjafilmiga, mida ei ole juba kurat teab mitu aastat enam tehtud. "Fury" justkui kuuluks veel 9-10 aasta tagusesse aega, kui neid II maailmasõja teemalisi filme ikka kogu aeg vorbiti, aga see ei tähenda, et film ei suudaks ka praegu iseseisvalt püsti seista.
Võimas film, nati logiseb, häirivalt lausa, aga ikkagi võimas. "Fury" on suurepärane kaaslane Ayeri parimatele filmile "End of Watch" ja "Harsh Times".
Ahjaa, näitlejatööd. Pitt, Shane TWD-st ja Shia andsid minu jaoks kohutavalt vinged etteasted. Lerman ja Pena olid ka okeid, aga see esikolmik on põhiline. See räme ettevalmistus, mida nad pidid üheskoos läbi tegema, oli kogu aeg näha ja tunda.
4/5