Just mõni aeg tagasi vaatasin "Tühja maja" ära.
Kiidusõnad selle kohta saavad lausa otsa.
Ma olen siiani nii pahviks löödud.
Sõnatu kõigest sellest.
Oeh. Kuigi seda filmi peab süvenenult vaatama, paelub see juba esimestest minutitest saadik. See oli lausa erakordne, kuidas kaks peategelast ei vahetanud terve jooksul mitte ühtegi sõna. Kogu sündmustik liikus edasi tegelaste emotsioonide ja tegemiste jõul. Justkui vaataks pikemat versiooni Disney animatsiooni "Up"i proloogist. Ja sellega seoses, näitlejatööd olid fantastilised. Nad suutsid nii palju emotsioone ja tundeid vaatajale edasi anda, ise aga mitte sõnagi mainimata. Üks vähestest filmidest, kus pilt suudab öelda rohkem, kui dialoogid selleks võimelised on. Et keegi minust valesti aru ei saaks - tegemist pole tummfilmiga, kõrvaltegelastel on omad dialoogid olemas, mis aitavad sisu edasi natuke kanda, kuid sellega ollakse ka üsna minimalistlikud. Üks tund ja 27 minutit möödusid linnulennul.
Kõige tähtsam on emotsioon, mis ma sellest filmist sain. Üks asi on see, kui ma puistan pisaraid
filmi vaatamise ajal, kas õnnest või kurbusest. Aga mitte kunagi ma pole
mõnda aega pärast filmi vaatamist nutma hakanud puhtast õnnetundest. Tõesti, kui film lõppes, jäin üsna mitmeks minutiks mõtlema ja siis... Lõpp oli nii originaalne, ilus ja unikaalne, et ma tundsin enda sees tohutu suurt õnnelikkust. Sellega pole ükski film hakkama saanud. Võrdluseks "Castaway on the Moon" tekitas üpris sarnase rõõmutunde, aga kuidas "Tühi maja" sellega hakkama sai, on vapustav. Lõpuminutitel on üks ilusamaid ja romantilisemaid stseene, mis mu silmad näinud on.
Mil iganes ma olen lähiajal kurvas meeleolus või masenduses, tahan ma seda filmi uuesti vaadata. Ilus, originaalne, müstiline atmosfäär ja pilgeni täis sümbolismi.
It's hard to tell that the world we live in is either a reality or a dream.
10/10