Kurikuulus

[Ralf]

Kurikuulus
Notorious



Kui Alicia Hubermani (Ingrid Bergman) saksa päritolu isa mõistetakse süüdi USA vastases tegevuses, leiab neiu lohutust alkoholis ja meestes. Korraga kontakteerub temaga valitsuse agent T.R. Devlin (Cary Grant), kes vajab Alicia abi, et too töötaks spioonina ja luuraks oma isa Rio de Janeiro's tegutsevate natsidest sõprade järel. Lisaks kõigele lööb Devlini ja Alicia vahel lõkkele armastus.



Täielikku tutvustust loe siit.

[Forzelius]

Siin lugu lihtsalt ei töötanud minu jaoks. Cary Grant on muidu väga nauditav olnud, kuid jättis suht külmaks siin ja üldse kogu see romantika-storyline ei ole eriti Hitchcock ja filmist endast arvan umbes samamoodi kui Family Plotist. Oleks võinud parem olla.

[Ralf]

Nii palju kui ma neid Hitchcocke nüüd vaadanud olen, on romantika põhimõtteliselt alati läbivaks motiiviks olnud, pealekauba siin ei olnud see nii kandiline kui näiteks "Suspicion"-is, vaid tunduvalt mitmekihilisem, sest mängu olid toodud ka armukadeduse ja suhtekolmnurga intriigid. Minu arust on see just üks ta tugevamaid filme: muusika on ergas, dialoog stimuleeriv ja süžee jookseb väga ladusalt - tempo ilusti paigas. Stseen trepimademel oli väga pingeline.

Spoiler :

Devlinil oli küll mingit spionaaži A&O'd vaja, seal hipodroomi ääres Aliciaga rääkimine, omal märkmik peos, ei olnud kõige nutikam ja veinipudeli mahapillamine oli muidugi rumaluse tipp, kuid eks see ole üks Hitchcocki teeme-midagi-tobedat-või-suvalist-et-lugu-saaks-jätkuda nüanssidest. Ausalt öeldes tekitas minus ka segadust Alex'i vajadus Aliciat mürgitada, tahtis ta naisele siis lihtsalt kätte maksta? Sest ega see ju midagi lahendanud poleks, vaid situatsiooni tõenäoliselt vaid halvemaks muutnud.

9/10

[Forzelius]

Too stseen mulle meeldis väga, tho, Ralf. Filmi parim fosho

[Forzelius]

Vaatasin esmakordselt vist mingi 2a tagasi ja siis ei avaldanud absoluutselt muljet. Praegu algas asi samamoodi: jube pikk ja igav sissejuhatus. Isegi Grant, kes alati oma šarmiga asja olenevalt žanrist kas naljakaks või pingeliseks suudab teha, oli nii bland ja tühi. Bergmanist ma ei räägigi: terve film suhteliselt ühesugune klišeeline 40ndate romdrami karakter. Selle belatarrilikult tüütu intro, mis kestis rohkem kui ülejäänud 2 akti kokku, oleks võinud julgelt poole lühemaks võtta.
Hea uudis oli see, et niipea, kui asi Brasiilias pihta hakkas, läks põnevaks, mistõttu ongi kahju, et see osa nii lühike oli. Oleks võinud rohkem aega anda selle kriminaalse organisatsiooni tutvustamisele ja näidata, mis masti mehed nad on. Vaataja teadis lihtsalt, et mingi saksameelne liikumine vms, aga eks see oligi sõjaaegse ja -järgse USA kino trademark kurikaelu mitte pikemalt tutvustada, vaid anda lihtsalt mõista, et nad on pahad.
Hämmastavalt minimalistlik film, tegelikult. Praktiliselt suur osa 2. akti lõpust ja 3. aktist toimus Sebastiani, kes oli ka filmi huvitavaim tegelane, mõisas. Sealsed stseenid, eriti detailplaanid, olid suurepäraselt üles võetud. Ilmselt sellepärast ma lõpuga rahule jäingi. Kripeldama jäi ikka see, et oleks võinud seda pahalaste punti rohkem tutvustada. Muidu lõppes väga ilusti ja kuidagi teistmoodi.

7/10