Maailmafilm 2010 Tartus

On tulemas mõni lahe üritus? Anna sellest meilegi teada, kirjuta sellest siia.

Moderaator: Meeskond

Maailmafilm 2010 Tartus

PostitusPostitas ZeMonsta » 19. Märts 2010, 12:52

Seitsmes Maailmafilmi festival toimub 22.–28. märtsini 2010. Filmiprogrammis on antropoloogilise kallakuga dokumentaalfilme üle kogu maailma, tutvustades erinevaid ühiskondi ning võimaldades kaasa mõelda erinevatele eludele ja maailmanägemise viisidele. Ekraanile jõuavad maailmarändurid, kaasaegsed Mongoolia šamaanid, penthouse-korterite asukad Lõuna-Ameerikas, Uganda lapssõdurid, lapsepõlv Paapua Uus-Guineas, võõrtöölised Euroopas ja paljud teised oma ainukordsete kogemustega.

Tänavu on filmiprogrammi üheks keskseks teemaks vananemine. Eesti noorusekultuslikus ühiskonnas pigem võõristatud kui mõistetud teemat avavad kaasahaaravad filmid vanemaealistest inimestest, mis räägivad sellest, kuidas erinevad kultuurid vananemist näevad. Programm, mille avab töötuba erilinastuse ja diskussiooniga, millele järgnevad filmid läbi kogu filmiprogrammi, püüab vaadata vana inimest kui kultuurikategooriat, küsides, mis on vananemises universaalset ning teisalt, kui erinev võib kultuuriti olla vananemine ja vana olemine. Kõik need küsimused on olulised ka seetõttu, et me elame ühiskonnas, mis on varasematest erinev. Suur osa ühiskonnaliikmeist on vanemaealised. Selle asemel, et osata vananemises näha vaid majanduslikku ja sotsiaalset „probleemi,“ on väga huvitav vaadata seda kui inimeste elatud kogemust ja mõelda, kuidas ühiskonnastruktuurid uue reaalsusega kohanema peavad.

Maailmafilmi põhiprogrammis on lood väga erinevatest inimestest, alates maailma kõige vaesematest („Bagyeli pügmeed“) kuni oma ühiskonna kõige jõukamateni („Kõrgel“). Vastuseis torujuhtme ja pügmeede vahel paneb pügmeed aru saama, et nad on väga vaesed. „Varem olime me vaesed, kuid me ei teadnud seda, sest me elasime rahulolevalt metsas,“ räägivad filmi peategelased. Bagyeli kütikultuur lasi neil tuhandeid aastaid Kameruni džunglis elada. Väljaspool seda, farmerite domineeritud ühiskonnas, vaadati neile kui loomadele või orjadele. Kui Maailmapanga toel jõudis piirkonda, pügmeede metsa, Exxoni torujuhe, nägid nad, et tänapäevane bürokraatlik ühiskond on nende suhtes veelgi halvem kui farmerid, nendivad filmi tegijad.

Terava kontrastina vaatame me elitaarsetesse penthouse-korteritesse, mis vaatavad ise üle kogu ülesliikuvate Sao Paulo, Rio de Janeiro ja Recife linnade Brasiilias. Filmitegija uurib, kuidas arhitektuur lisab maa sotsiaalsete klasside eraldatusele veel omakorda füüsilise mõõtme. Penthouse-korterid üleval taevas eraldavad seal elavaid inimesi rivaalitsevate jõukude tulevahetusest ja sipelgasuuruste inimeste hulkadest – jalakäijatest ja päevitajaist. See vaade ja distants on sarnane meestele kinematograafilises loos „Kraanade üksildane elu“, kus nad päevast päeva ronivad üles kraanade juhtimiskabiini mitte ainult loomiseks ja ehitamiseks, vaid ka selleks, et oma eraldatusest linnale vaadata, silmitseda seal elavaid inimesi, nende radu ja ehitisi, mis elavad omaenda salajast elu.

Nagu alati, on Maailmafilmi festival kohtumispaigaks inimestele, kes on oma hingelt nomaadid, olles teel kas selleks, et kohata erinevaid kultuure ja inimesi või püüda omaenese varju: reis Aasiasse Šveitsi reisikirjaniku jälgedes, teine reis, et kohtuda India müstikust poeedi Kabiriga tema pärimuses, reis maailma teise otsa, kus valmistutakse reisimehe auks esitama pikka traditsioonilist laulu, mongoli ja amazonase šamaanid, kes kohtuvad välise maailmaga uudishimulike elamustetarbijate – turistidega, prantsuse filmitegijad Siberi „Moskvat“ avastamas – need on vaid mõned paljudest lugudest, mida me vaatama kutsume!

Põhiprogrammi kõrval on festivalil kavas ka visuaalantropoloogi retrospektiiv, mille fookuses on seekord Alaska dokumentalist ja antropoloog Leonard Kamerling, kes on teinud aastail 1972–1988 mitmeid filme Alaska põlisrahvastest koos antropoloogi ja filmitegija Sarah Elderiga. Nad lõid filme koostöös külade nõukogudega. Nende lähenemisviis etnograafiliste filmide tegemiseks koostöös Alaska põlisrahvuste kogukondadega kasvas välja isiklikest kogemustest nendes kogukondades elades ja töötades: põlisrahvaste külade kollektiivset tööd ja ühist otsustelangetamist nähes muutus lähenemine kultuuriuurimisele, mis põhineb jagatud otsuste langetamisele filmitegijaile enesestmõistetavaks ja ainuvõimalikuks lähenemisviisiks. Eksperimenti alustades oli sarnaseid mudeleid veel väga vähe, julgustust ei pakkunud ka traditsiooniline antropoloogia, mis suhtus etnograafilisse filmi veidike kahtlustavalt. Idee koostööantropoloogiast või jagatud antropoloogiast, mis oleks etnograafilise uurimistöö eetiliseks aluseks, ei olnud Lääne akadeemilises kultuuris veel juurdunud.

Lisaks Alaska-filmidele on eriprogrammis ka üks südamega tehtud lugu väikesest Jaapani külakoolist Hokkaido saare keskosas. Filmi peategelane, külakooli direktor, ei ole oma eesmärgiks seadnud õpetada lapsi mitte ainult lugema ja kirjutama, vaid harida eelkõige hoopis laste mõistust ja ka hinge, tehes seda “südamest südamesse”.

Kootöös Jaan Tõnissoni Instituudiga pakub festival maailmahariduse eriprogrammi ja töötubasid koolinoortele. See programm ja töötuba on mõeldud noortele, keda huvitab dokumentaalfilm. Võimaldame vaadata filme unikaalses festivaliatmosfääris. Filmilinastusi täiendavad diskussioonid filmitegemise teooriast ja praktikast, eesmärgiga arendada kriitilist lähenemist filmile ja mõista paremini filmikeelt, filmitegija eesmärke ja seda, kuidas filme konstrueeritakse.

Tere tulemast Maailmafilmi festivalile!

Pille Runnel,

festivali direktor

Rohkem infot kodulehel: http://www.worldfilm.ee/
Kasutaja avatar
ZeMonsta
Bond, James Bond
Bond, James Bond
 
Postitusi: 419
Liitunud: 04. Jaanuar 2010, 01:05

Mine Üritused

  • Statistika
  • Kes on foorumil

    Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist

cron